Filtreerige:
Valitud filtrid:
Alates 1. novembrist 2014 jõustunud käibemaksuseaduse muudatus toob ettevõtjatele kohustuse hakata maksuametile deklareerima rohkem kui 1000 euro suuruseid arveid.
1. novembril 2014 jõustuv käibemaksuseaduse muudatus paneb käibemaksukohustuslastele kohustuse deklareerida käibemaksudeklaratsiooni (KMD) lisa INF vormil kõik vähemalt 1000 euro suurused arved. Seaduse jõustumiseni on jäänud vähem kui kuu ning esile on kerkinud rida praktilisi küsimusi.
Kinnisasja käive on reeglina maksuvaba, ent käibemaksuseadusega on sellele reeglile kehtestatud mõned erandid: nii ei ole maksuvaba käive näiteks krundi ja uusehitise müük. Kui aga ehitis on juba kasutusse võetud, siis on tegemist maksuvaba käibega.
Euroopa Kohtu uue lahendi kohaselt võib peakontori ja püsiva tegevuskoha (filiaali) vaheline teenus olla teatud juhtudel ka käibemaksu objektiks.
2015. aasta 1. jaanuarist peab eluruumide rent olema maksuvaba ka siis, kui eluruumid antakse kasutamiseks äriliseks tegevuseks. Eluruumide üürile, rendile ja kasutusvaldusesse andmine on maksuvaba käive, sõltumata sellest, kuidas üürnik, rentnik või kasutusvaldusesse võtja seda ruumi kasutab.
Kui ettevõte korraldab oma kulul töötajatele mõne ürituse väljaspool tavapärast töökohta, ei tähenda see automaatselt, et üritus pole ettevõtlusega seotud ja tuleb erisoodustusena maksustada.
Tänavu 1. novembril jõustub käibemaksuseaduse muudatus, mille kohaselt peavad kõik käibemaksukohustuslased hakkama käibedeklaratsiooni (KMD) lisal INF deklareerima arveid, kui konkreetse tehingupartneri arve või arvete kogusumma on vähemalt 1000 eurot ilma käibemaksuta. INF vormil tuleb deklareerida nii ostu- kui ka müügiarveid ja nende osas peetakse arvestust eraldi.
Ettevõtte või selle osa üleminekul on maksustamise seisukohast oluline vahet teha, kas on tegemist ettevõtte üleminekuga või hoopis kauba või teenuse müügiga. Viimasel juhul tekib käive, lisatakse käibemaks ja ostjal tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.
Käibemaksuseaduses on sätestatud neli liiki kaupa või teenust, mida maksukohustuslane võib vabatahtlikult maksustada. Tegemist on üldjuhul maksuvaba käibega, kuid maksuhaldurit eelnevalt kirjalikult teavitades võib kauba või teenuse müügile käibemaksu lisada. Esmapilgul võib tunduda veider, miks keegi peaks soovima vabatahtlikult maksu lisada ja seda riigile maksta, kuid sellele on mõistlik põhjendus olemas.
Äri- või eluruume rendile andes küsib pinna omanik reeglina üürnikult tagatisraha. Tagatisrahalt maksude maksmine sõltub aga sellest, kas tegemist on eluruumi või äripinna üürimise või rentimisega.
Milliste kriteeriumite alusel on võimalik hinnata, kas tegemist on kasutus- või kapitalirendi lepingutega? Lepingute klassifitseerimise määravaks kriteeriumiks on asjaolu, kui suures ulatuses kannab renditud vara omandiga seonduvaid riski ja hüvesid rendileandja või rentnik. Kriteeriume toob välja ka RTJ 9.
1. jaanuarist 2015 tunnistatakse kehtetuks tulumaksuseaduses pikalt kehtinud maksusoodustused. Seega oleks neil äriühingutel, kes on tegutsenud enne aastat 2000, kasulik heita pilk minevikku ning võimaluse korral veel 2014. aasta jooksul kasutada kasutamata jäänud maksusoodustusi dividendide väljamaksmisel või omakapitalist väljamaksete tegemisel. Vastasel korral need soodustused aeguvad.
KMS-is ei ole enam eraldiseisvana sõiduauto omatarvet reguleerivat sätet. Teatud erijuhtudel toimuvaid sõiduauto omatarbe juhtumeid tuleb nüüd maksustada üldise omatarbe maksustamise põhimõtte alusel.
Käibemaksuseadusesse tehti järjekordne täiendus, nii et alates tänavu 1. detsembrist saab sõiduauto ja sõiduautoga seotud kulutustelt maha arvata ainult 50% sisendkäibemaksu. Tõsi, Euroopa Liidu õigusega see kooskõlas pole ja selleks taotles Eesti Euroopa Nõukogult erandit. Kuid enne, kui Euroopa Nõukogu pole oma nõusolekut andnud, ei saa muudatus jõustuda.
Sõiduauto ja sõiduautoga seotud kulutuste sisendkäibemaksu piirang ei tähenda alati seda, et tegemist on erisoodustusega tulumaksuseaduse tähenduses.
Kinnisvarainvesteeringute kajastamist õiglase väärtuse meetodil kasutatakse siis, kui investeeringute õiglast väärtust on võimalik mõistliku kulu ja pingutusega usaldusväärselt hinnata. Muudel juhtudel tuleb kasutada soetusmaksumuse meetodit.