20 tööaastat on õpetanud, et meil on inimeste äri
Aastal 2023 Grant Thornton Balticus oma 20. tööjuubelit tähistanud vandeaudiitor Merle Rõbovõitra alustas raamatupidajana arveid sisse toksides, nüüd defineerib ta oma tööd pigem inimeste kui numbrite ärina.
![Vandeaudiitor ja auditijuht Merle Rõbovõitra, Grant Thornton Baltic]()
Foto: Vandeaudiitor ja auditijuht Merle Rõbovõitra peab väga oluliseks, et Grant Thornton Balticus pole ranget hierarhiat kunagi olnud ja juhtide uksed on töötajatele alati avatud.
Veregrupi poolest ei julgeks Merlet väga „inimeste inimeseks“ pidadagi. Ses mõttes, et ega ta lahtise tekstiga oma eelmise õhtu tegemistest ei räägi ja enamik kolleege vast ei tea sedagi, kas tal on kodus kass või koer. Või kas üldse.
Aga kogemus on teda õpetanud – tulemus tuleb siiski inimeste abil. Talle meeldib kasutada oma tööd kirjeldades taldriku kujundit. Ühes taldriku servas on klient, teises partner (Grant Thornton Balticu partnerid ehk omanikud on audititesse kaasatud – toim), kolmandas auditi assistent ja neljandas ta ise. Kui taldrik on mõnest nurgast kaldu, siis tuleb seda püüda tasakaalu saada ja seda on Merle 20 aasta jooksul õppinud. In a hard way, tunnistab ta ise.
Üle laua õpe
Kui napilt 22-aastane Merle 2003. aastal toonasesse Rimessi raamatupidajaks kandideeris, põlati ta esiti ära. Aga paari nädala pärast helises telefon ja tehti ootamatu pakkumine. „Kui kohe täna saad tulla, siis töö on sinu!“ meenutab Merle muiates.
Ärijuhtimise paberitega raamatupidajahakatis muidugi sai. Astus Uus-Tatari tänava kontorisse, kus ta juhatati joonelt juhtivpartneri kabinetti. „Mati (Mati Nõmmiste – toim) tegi mulle ettevõtte esimese tutvustuse. Tol ajal oli see tavapärane, et uue töötaja esimene kontakt ettevõttes oli just omanikuga,“ toob Merle näite töökorraldusest.
Asjad tuli selgeks õppida töö käigus. „Ei olnud sel ajal ju mingeid süsteemseid sisseelamisprogramme, küll aga istuti kümnekesi ühes toas, üle laua sai küsida ja vanemaid olijaid kuulata,“ teeb Merle kujundliku kummarduse algusaastate kolleegidele.
Praeguses avatud kontoris, kus ühes suures ruumis istub palju rohkem inimesi, pole selline üle laua konsulteerimine enam muidugi mõeldav.
„Sisse elada aitas ka see, et siis palgati uusi töötajaid harvem kui praegu, kõik pigem tahtsid alguses suhelda ja aidata. Ja mitte ainult erialaselt, juhatati ka koopiapaberini ja soodsate lõunapakkumisteni lähedastes kohvikutes,“ nendib Merle. Selle infoga võib Merle sõbratsooni üsna vaevata sattuda ka nüüd. Hea toit on naise nõrkus.
Rõõm juhendatavate edu üle
Inimesed on Merlele olulised. Talle on tähtis, et saab kolleegi küünarnukile toetuda. Teadmine, et tead, kuidas teine reageerib ja mõtleb, annab võimaluse üksteisega arvestada. Kolleegid omakorda hindavad Merlet kõrgelt – traditsioonilisel aasta parimate töötajate valimisel hääletasid auditi osakonna töötajad Merle 2023. aasta auditijuhiks.
Auditijuhina ongi osa Merle tööst on ka inimeste juhendamine ja auditiprojektide juhtimine. Kui ta meenutab end aastatetaguse algaja juhina ja võrdleb seda praegusega, siis nüüd tunneb ta end palju enesekindlamalt. „Ilmselt seetõttu, et 90% olukordadest on varem juba olnud ja tean, mida teha või kuidas reageerida. Alguses oli ju iga päev uus olukord ja ärevus seetõttu suur, et mis nüüd saab või kuidas seda lahendada,“ mäletab Merle algusaastate dilemmasid.
Veidi ootamatultki peab ta oma suurimaks töövõiduks seda, kui inimene, keda ta on juhendanud, saab omal alal edukaks. Vahel märkab Merle, et mõni noor kolleeg räägiks nagu tema enda sõnadega. „Siis saan aru, et see on selline keti lülide jätkumine. Minu õpetatav on õpetanud omakorda kedagi ja ringiga jõuab mu enda öeldu minuni tagasi,“ nendib Merle ilma igasuguse paatoseta. Tema jaoks on see nii loogiline ahel. Vahel on mõni juhendatav veel paari aasta möödudeski tulnud aitäh ütlema.
Motiveeriv sisekultuur
Aga 20 aastat on teda samas ettevõttes hoidnud ka organisatsioonikultuur. „Sind kuulatakse ära ja püütakse aidata või nõu anda. Eksimine on lubatud. Seda võetakse kui õppimisvahendit ja arenguvõimalust,“ meeldib Merlele selline lähenemine.
Talle sobib ka see, et majas ei ole kunagi olnud ranget hierarhiat, juhtide kabinettide uksed olid alati avatud, igaüks või vajadusel siseneda. Ka nüüd, kui ollakse juba mitu aastat uues kontoris ja füüsilisi uksi enam polegi, kehtib see põhimõte endiselt. „Ka meie kliendid on öelnud, et neile avaldab muljet, kui tugevalt seisavad juhid meie töötajate selja taga,“ usub Merle, et see kumab ka väljapoole.
Uudishimulikult suhtub ta ka klientide töökultuuri. „Audiitorina näen paljude organisatsioonide sisse – nii seesmiste protsesside korralduse kui ka üldise toimimise mõttes. Tean, kuidas toimivad kirik, kohalik omavalitsus või tootmisettevõte,“ toob ta näite valdkondade paljususest, millega tuleb kokku puutuda.
Leia metsast või teatrist
Vabal ajal kolab Merle looduses. Kodulähedased metsad on tal läbi kammitud iga ilmaga. Enamasti on ta üksi iseendaga ja enamasti algavad ja lõpevad jalutuskäigud surnuaias. Lihtsalt selline fakt. Sellest ei pea midagi järeldama.
Väikse pinnimise peale avaldab Merle ka teise talle sobiva olustiku. Loomade keskel. Tal on isegi selline mälestus, et lapsena tahtis ta loomatalitajaks saada. Aga loomulikult mitte vasikate eest hoolitsemas või seasulus sahmerdamas, talle imponeerivad eksootilised kaslased. „Loomatalitaja mõnes Aasia või Aafrika loomaaias,“ unistab naine. Muide, fotoalbumis on tal üks pilt, kus ta peesitab lamamistoolil merilõviga. Mõlemad on kaunis rahulolevad.
Ja teater! Teatris käib Merle enda hinnangul isegi ebamõistlikult palju. „Saaksin äkki väikelinna korteri osta selle raha eest, mis ma viimase 20 aasta jooksul olen teatris käimisele kulutanud,“ vastab naine küsimusele, et kui palju on ebamõistlikult palju.
Nii et kui tahta Merlet töövälises olukorras näha, siis võib ta leida klassikalise sõnateatri etenduselt. Selliselt, kus on jalutuskepp, kaabu ja üks pink… Või metsast.
