Tallinna Tehnikaülikoolis ökonomistiks õppinud Ene oli 1990. aastate alguses Polümeeri tehases raamatupidaja. Töö oli aga igavavõitu ja seetõttu asus naine uute võimaluste järele ringi vaatama. Juhuse tahtel – õigemini endise kolleegi kaudu – sai Ene teada, et 1992. aastal asutatud raamatupidamisfirma Rimess otsib raamatupidajat. „Söandasin end pakkuda, hoolimata sellest, et mul märkimisväärset töökogemust polnud. Rimessi juht Mati Nõmmiste arvas, et sellest pole midagi, küll tema õpetab. Õpetaski – Mati on väga hea pedagoog,“ kiidab Ene, kellest sai 1993. aasta märtsis Rimessi neljas töötaja.
Ene mäletab, et Rimessis kasutati juba toona klientide raamatupidamisarvestuseks ja aruannete koostamiseks arvutit ning oli ka raamatupidamisprogramm – see oli kõva sõna! „Mulle meeldib, et meie ettevõte on alati olnud edumeelne ja arenev – vaatame ettepoole, mitte ei ela ainult hetkes,“ toob Ene välja ühe põhjuse, mis teda kolm kümnendit Grant Thornton Balticus on hoidnud.
Igavusel ei lase võimust võtta ka fakt, et ettevõttes on pidevalt soodustatud töötajate initsiatiivi end uutes ülesannetes või suisa uues ametis proovile panna. Enegi töötas vahepeal 14 aastat auditiosakonnas, alguses audiitori abina ja hiljem auditijuhina väiksemates projektides. Seejärel naasis ta 2014. aastal raamatupidamisse. „Vahepeal oli raamatupidamises palju muutunud, nii töökorralduse kui ka töövahendite, näiteks programmide osas. Nii et see annab võimaluse kogu aeg midagi uut õppida,“ selgitab Ene. Pidevalt õppida on võimaldanud ka asjaolu, et raamatupidaja roll on aastatega muutunud – ainult numbrite rittasättimisest ei piisa, tuleb osata ka numbrite taha näha, neid analüüsida ja kliendile nõu anda.
Raamatupidaja ameti juures köidab Enet võimalus iseseisvalt tööd teha. „Tegutsen oma tempos ja ise valin, millega täna pihta hakkan. Kui on abi vaja, siis küsin kolleegidelt,“ toob Ene välja. Kolleegid ja hea seltskond ongi veel üks „präänik“, mis on ettevõttes kinni hoidnud. Algusaastatel oli Rimessi töötajaskond väike, koos peeti ühise laua taga sünnipäevi ja elati kaasa üksteise rõõmudele-muredele. Tänapäeval, kui töötajate arv ulatub üle saja, ei tea küll enam kõigi kolleegide nimesidki, kuid uute inimeste lisandumine on Ene meelest tore. Ta heidab nalja, et vahel on tunne, nagu oleks täitsa uues kollektiivis, nii et rutiinil pole kuidagi võimalik kanda kinnitada.
Raamatupidamise osakonna grupijuht Jelena Leoško kinnitab, et Ene tema jaoks suur motivaator. „Ene on rahulik, abivalmis, väga täpne – super hea eeskuju. Ta ei väsi oma tööst, sest on alati valmis arenema, näiteks praegu õpib ta kahte uut programmi. Ühtlasi olen väga uhke, et Ene valis mitmest raamatupidajate tiimist just minu tiimi ja mind grupijuhiks. Minu jaoks tähendab see, et ta usub minusse ja ma tõesti püüan selle võrra rohkem teha,“ rõõmustab Jelena. Enest rääkides lisab ta, et too on väga hea suhtleja ja hea kuulaja. „Temaga võib erinevatel teemadel rääkida, ta oskab alati vastata ja on valmis arutlema. Hindan väga, et ta ei anna soovitusi ja nõu, ta lihtsalt kuulab ja räägib lugusid oma elust,“ muljetab Jelena.
Lugusid Enel loomulikult jagub, ühtlasi on ta ka ettevõtte ajaloolise mälu kandja, kes mäletab mitmesuguseid traditsioone, mis Grant Thornton Balticus au sees olnud. „Traditsioonid liidavad inimesi,“ usub Ene kaljukindlalt. Näiteks oli raamatupidamise osakonnal aastakümneid kestnud komme süüa igal nädalal koos kooki. Ene mäletab, et see traditsioon tekkis 1990. aastatel, kui raamatupidajad pidid paberil haiguslehed haigekassasse kohale viima. „Kui juba kontorist välja mindi, siis tühjade kätega tagasi ei tuldud: ikka käidi poest või kondiitriärist läbi, et pärast kolleegidega koos maiustada,“ meenutab Ene. Alles koroonaajal, kui koos käimine oli takistatud, näitas see magus traditsioon hääbumise märke.
Hoolimata sellest, et 1990. aastate esimene pool oli vaene ja keeruline aeg, polnud Enel hirmu 1993. aastal tillukese ja verinoore ettevõttega liituda. Nüüd, 30 aastat hiljem võib rahulolevalt tõdeda – toona langetatud julge otsus oli õige!