Sõiduautode maksustamine: ettevõtte auto või isiklik auto?

Sõiduauto maksustamine sõltub Eestis eelkõige sellest, kes on auto omanik, kuidas autot ettevõtluses kasutatakse ja kas erasõidud on lubatud. Maksuhaldur lähtub põhimõttest, et määrav ei ole ainult auto tegelik kasutus, vaid ka kasutamise võimalus. Seetõttu tuleb Transpordiametit teavitada, kui tööandja ei luba ettevõtte sõiduautot kasutada erasõitudeks – muidu võib maksuhaldur seda olukorda käsitleda võimalusena teha erasõite.

Kindlasti on mitmeid viise, kuidas ettevõtluses autodega seotud kulutusi käsitleda ning mis on nende alternatiivide tugevused ja nõrkused. Vaatame neid järgnevalt täpsemalt, et igaüks saaks võrrelda ja valida enda ärile sobivaima lahenduse.

1. Ettevõttele kuuluv sõiduauto

1.1  Kasutamine ainult ettevõtluses (nn 100% auto) 

Kui tööandja ei luba ettevõtte sõiduautot kasutada erasõitudeks, tuleb sellest teavitada Transpordiametit. Teavitamiskohustus kehtib üksnes M1-kategooria sõidukite (sõiduautode) kohta, N1-kategooria sõidukite (kaubikute) puhul sellist kohustust ei ole.

Kui ettevõtte sõiduautot kasutatakse ainult töösõitudeks, tuleks muu hulgas kontrollida, et töötamise registris (TÖR) on ettevõttel ka töötajaid ning tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni TSD lisadel 1 ja 2 deklareeritud töötasu. Maksuhalduri selgituse kohaselt eeldab töösõitude tegemine töötajate olemasolu, kuid siin ei tohiks unustada ka võimalust, et tegemist on ettevõttega, kus on vaid juhatuse liige, kes aktiivselt toimetab.

Töösõitude arvestuseks võib kasutada automaatseid süsteeme või sõidupäevikut, millest peab nähtuma ka sõitude seotus ettevõtlusega (nt sõidu eesmärk, kliendid). Lubatud on kasutada koondselgitust, kui töösõidud on päevade või nädalate kaupa väga ühte tüüpi (nt müügiesindajal kindlad poed, mida külastatakse iga nädal kindla graafiku alusel). Ei maksa unustada ka tankimisi. Maksuhaldur ei ole rumal ja ei maksa arvata, et lihtsalt sõidupäeviku täitmisest piisab. 

Kui sõiduautot kasutatakse üksnes ettevõtluseks, siis:

• erisoodustust ei teki ja maksu tasuma ei pea;
• sisendkäibemaksu saab 100% maha arvata nii autolt kui ka selle tarbeks soetatud vahenditelt, sh kütuselt, rehvidelt jne;
• ettevõte peab tõendama, et selle sõidukiga erasõite ei tehta.

Näide:

Ettevõtte müügijuht kasutab autot ainult klientide külastamiseks ja auto jääb tööpäeva lõpus ettevõtte parklasse. Sõitude kohta peetakse sõidupäevikut.

• Tegemist on 100% ettevõtluses kasutatava autoga, erisoodustust ei teki. Kõigilt sõiduauto tarbeks tehtud kulutustelt on õigus sisendkäibemaks täielikult tagasi saada.

Kokkuvõttes on ainult ettevõtluses kasutatava auto eelised ja puudused maksustamise seisukohast järgmised:

 

Eelised

• Maksimaalselt maksusoodne.
• Sobib hästi äriks, kus töötajatel on vaja maksimaalselt operatiivset liikumisvõimalust.
• Selge maksukäsitlus (kui nõuded täidetud).

Puudused

• Väga suur tõendamise koormus.
• Praktikas keeruline (reeglina ei tohiks auto olla tööpäeva lõppedes töötaja kodus).
  • Suur maksurisk, kui tõendamine ebaõnnestub → tagantjärele erisoodustus + maha arvatud sisendkäibemaksu korrigeerimine.

1.2 Auto, millega saab teha ka erasõite (nn 50% auto)

Erisoodustus tekib olukorras, kus tööandja võimaldab sõiduauto kasutamist erasõitudeks ehk tegemist on segakasutuses oleva sõiduautoga. Seejuures ei ole määrav mitte auto tegelik kasutamine erasõitudeks, vaid juba selle võimaldamine, jättes näiteks autovõtmed sekretäri lauale, kust kõik võivad neid võtta. Samuti ei mõjuta erisoodustuse maksustamist see, kas töötaja hüvitab erasõitude kulud. Seega kui töötajal on võimalus tööandja autot oma isiklikes huvides kasutada, on erisoodustus tekkinud ja maksustamise alus olemas. Ei ole oluline, kas läbiti 5 või 555 kilomeetrit.

Erasõite ei ole võimalik arvestuse alusel hüvitada, mistõttu ei ole erasõitude jaoks sõidupäeviku pidamine vajalik. Kui aga tööandja soovib tõendada, et sõiduautot kasutatakse üksnes ettevõtluses, võib pidada sõidupäevikut (nt elektroonilist GPS-põhist arvestust). Samuti tuleb sellekohane märge, et sõiduautot kasutatakse üksnes töösõitudeks, teha Transpordiametis. Kui seda pole tehtud, loetakse automaatselt, et autot on võimalik kasutada ka erasõitudeks ning see tuleb deklareerida erisoodustusena – isegi juhul, kui autot tegelikult erasõitudeks ei kasutata.

Kui autot kasutatakse nii tööks kui ka erasõitudeks, siis:

• auto tarbeks tehtud kulutustelt saab sisendkäibemaksu maha arvata piiratud ulatuses ehk 50% võrra;
• tekib erisoodustus, mis kuulub maksustamisele tulu- ja sotsiaalmaksuga lähtudes auto võimsusest ja vanusest.

Näide 1

Juhatuse liige kasutab tööautot ka nädalavahetustel isiklikeks sõitudeks.

• Auto tarbeks tehtud kulutustelt arvatakse sisendkäibemaks maha 50% ulatuses, samuti tekib erisoodustuselt tulu- ja sotsiaalmaksu arvestamise ja tasumise kohustus.

Näide 2

Auto on töötaja kasutuses ja tal on lubatud seda kasutada ka väljaspool tööaega, kuid ta väidab, et ei tee erasõite.

• Maksuhaldur käsitleb seda ikkagi segakasutusena → tekib erisoodustus, kaasneb maksukohustus ja sisendkäibemaksu saab maha arvata 50% ulatuses.

Kuidas määrata erisoodustuse väärtus?

Tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutamise võimaldamisel on erisoodustuse hind:

• uuel sõiduautol 1,96 eurot kW kohta kuus
• üle 5 aasta vanusel sõiduautol 1,47 eurot kW kohta kuus

Sõiduauto mootori võimsuse (kW) leiab Transpordiameti liiklusregistrist või sõiduauto tehnilisest passist.

Hübriidsõiduautode puhul on aluseks Transpordiameti liiklusregistris või tehnilises passis märgitud sisepõlemismootori maksimumvõimsus (kW).

Elektriautode ja gaasiautode puhul on samuti aluseks Transpordiameti liiklusregistris või tehnilises passis märgitud mootori võimsus (kW).

Erisoodustuse hinda on võimalik arvutada kilovatipõhiselt ka kaubiku (N1-kategooria sõiduki) puhul, mida tööandja võimaldab töötajal kasutada erasõitudeks.

Näide
Auto võimsus on 120 kW ja vanus alla 5 aasta.
Erisoodustuse hind ehk maksustatav väärtus arvutatakse kW-põhiselt (nt 1,96 €/kW kuus).

• 120 × 1,96 = 235,20 € (erisoodustuse maksustatav väärtus)
• sellelt baasväärtuselt arvutatakse tulumaks ja sotsiaalmaks
  • tulumaks: 235,2 x 22 / 78 = 66,34 €
  • sotsiaalmaks: (235,2 + 66,34) x 33% = 99,51 €

Kokkuvõttes on segameetodil kasutatava auto maksustamise peamised tugevused ja nõrkused järgmised:

 

Tugevused

• Väga lihtne administreerida, ei ole vaja pidada sõidupäevikut erasõitude eristamiseks.
• Väike vaidlusrisk
  • Maksu- ja Tolliameti (EMTA) jaoks turvaline mudel.
  • Maksumaksja jaoks turvaline mudel.
• Paindlik töötaja jaoks
  • Autot võib vabalt kasutada ka erasõitudeks, ei ole piiratud, kui palju erasõite võib sõidukiga ühes kuus teha.

Nõrkused

• Püsiv maksukulu
  • Erisoodustuselt tulu- ja sotsiaalmaks iga kuu.
• Käibemaksu mahaarvamise piirang
  • Ainult 50% sisendkäibemaksust saab riigilt tagasi.
• Ei sõltu tegelikust kasutusest
  • Isegi minimaalse erasõidu korral maksad sama palju.

2. Isikliku auto kasutamine ettevõtluses

Ettevõtluses ei pea kõik töövahendid olema tööandja omanduses. Nii on ka autoga. Töötaja võib kasutada isiklikku autot ettevõtluse huvides ning tööandjal on seaduse piires võimalik need kulud töötajale mõistlikult kompenseerida.

Hüvitist võib maksta sõiduauto kasutamise eest, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Sõiduauto ei pea kuuluma konkreetsele kasutajale, kuid selle kasutusõigus peab olema tõendatud (nt tehnilises passis või volikirja alusel). Sõiduautoks loetakse M1- ja M1G-kategooria sõidukeid.

Hüvitise maksmiseks tuleb vormistada tööandja kirjalik otsus, milles on märgitud hüvitise saaja andmed, hüvitise suurus ning hüvitatav periood. Otsusele lisatakse sõiduki kasutusõigust tõendav dokument (reeglina võtab tööandja selleks tehnilise passi koopia).

Maksuvaba hüvitist saab maksta vaid juhul, kui peetakse arvestust töösõitude üle (sõidupäevik). Sõidupäevik peab sisaldama andmeid sõitude, läbisõidu ja eesmärgi kohta. Hüvitist saab maksta üksnes tehtud sõitude eest. Küll aga ei piira seadus hüvitise maksmise sagedust ega aega. Näiteks võib maksta hüvitist kolmekuulise perioodi kohta (märtsist kuni maini) ja kompenseerida töötajale need sõidud ühe maksena juunis.

Kui arvestust ei peeta, käsitletakse hüvitist palgatuluna ja see tuleb deklareerida TSD lisal 1 (mitteresidendi puhul lisal 2) nagu palgatulu.

Ettevõte saab töötajale hüvitada:

• kuni 0,50 €/km
• maksimaalselt 550 € kuus
• nõutav on sõidupäevik

Siinjuures tasub märkida, et 0,5 € km kohta on maksimaalne ülempiir kilomeetri kohta. Tööandja võib otsustada ka madalama hüvitise, näiteks 0,3 € km kohta, kuid summaline ülempiir 550 € kuus kehtib ikka.

Näide 1
Töötaja tegi sõidupäeviku kohaselt töösõite 800 km kuus ning esitab tööandjale sõidupäeviku.

800 km × 0,50 € = 400 €

• Tööandjal on õigus töötajale maksuvabalt hüvitada kõik töösõidud summas 400 €.

Näide 2
Töötaja sõidab töösõite 1400 km kuus.

1400 km × 0,50 € = 700 €

• maksuvabalt saab tööandja töötajale hüvitada 550 €
• ülejäänud 150 € kompenseerimine töötajale maksustatakse palgatuluna

Näide 3
Töötaja sõidab 350 km kuus, aga tööandja kompenseerib 1€/km.

350 km × 1 € = 350 €

• maksuvabalt saab tööandja hüvitada 175 € (350 × 0,50)
• ülejäänud 175 € maksustatakse palgatuluna.

Kokkuvõttes on isikliku sõiduauto kasutamise maksustamise peamised tugevused ja nõrkused järgmised:

 

Tugevused

• Maksuvaba lahendus (piirmäära ulatuses).
• Puudub erisoodustus.
• Puuduvad ettevõtte varaga seotud riskid.
• Hea väikese või ajutise autokasutamise vajaduse korral, näiteks kui juhatuse liige sõidab aeg-ajalt või on tööandja auto ajutiselt remondis.

Nõrkused

• Piirmäär (kuni 550 € / kuu)
  • Suurema kasutuse korral ei kata tegelikke kulusid.
• Sõidupäeviku kohustus
  • Administratiivne koormus.
• Ei saa käibemaksu tagasi
  • Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks puuduvad nõuetekohased kuludokumendid.

3. Omatarve ja erisoodustus

Autod ei ole aga ainsad liiklusvahendid. Eestis on võimalik kasutada ettevõtluses lisaks sõiduautodele ka teisi transpordivahendeid, nagu näiteks mootorrattad, kaatrid, lennukid või helikopterid. Ka nende puhul saab kõne alla tulla erasõitude tegemine ja seega ka maksustamine. Sel juhul tuleb arvestada omatarbe maksustamisega käibemaksuseaduse (KMS) valguses ning erisoodustusega, mis toob kaasa tulu- ja sotsiaalmaksu kohustuse.

Omatarve tähendab maksukohustuslase ettevõtte vara tasuta võõrandamist või kasutamist isiklikuks või muul ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil, sealhulgas töötaja või juhtorgani liikme poolt. Omatarve tekib juhul, kui vara soetamisel on sisendkäibemaks täielikult või osaliselt maha arvatud.

Sõiduauto kasutamist ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil ei käsitleta üldjuhul omatarbena, välja arvatud seaduses sätestatud erijuhtudel (KMS § 30 lõike 4 punktides 3 ja 4).

Vaatame ka ühe näidet, kui ettevõttel on transpordivahendina kasutusel mootorratas.

Kuna maksuseadused mootorratta kasutamisele erasõitudeks erireegleid ei sätesta, on ettevõtjad sunnitud ise leidma kõige sobilikuma lahenduse.  

Tööandja mootorratta erasõitudeks kasutamise võimaldamise puhul võib valida, kas erasõitude erisoodustuse hind leitakse

• rendile andmise turuhinna alusel;
• rendile andmise turuhinna ja soodushinna vahe alusel;
• analoogia alusel sõiduautoga, mille puhul võetakse erisoodustuse arvestamise aluseks sõiduki mootori võimsus ning vanus. Uutel sõidukitel on erisoodustuse hind 1,96 eurot sõiduki liiklusregistris märgitud mootori võimsuse ühiku (kW) kohta kuus. Üle viie aasta vanuse sõiduki puhul on erisoodustuse hind sõiduki mootori võimsuse ühiku (kW) kohta 1,47 eurot.

Turuhind on hind, mida sarnastel tingimustel omavahelistes tehingutes kasutavad omavahel sõltumatud osapooled ehk hind, millega mootorrattaid rendivad klientidele sõidukite rentimisega tegelevad ettevõtted. 

Mootorratta kasutamine erasõitudeks deklareeritakse TSD lisal 4 koodil 4050: tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.

Sõiduautoga seotud sisendkäibemaksu mahaarvamise üldist 50%-list piirangut mootorrataste puhul ei rakendata, kuid isiklik kasutus maksustatakse käibemaksuga kui omatarve. Kui ettevõtte tegevusest tekib maksustatav käive, siis on mootorratta soetamiselt ja mootorrattale tehtud kulutustelt õigus sisendkäibemaks maha arvata 100% ulatuses.

Tasuta või soodushinnaga erasõitudeks kasutamisel on tegemist omatarbega, mis on maksustatav käive. Omatarbe maksustatavaks väärtuseks koos käibemaksuga on tulumaksuseaduse alusel arvutatud erisoodustuse hind, see tähendab et käibemaks on erisoodustuse hinna sees.

Käibedeklaratsiooni real 1 deklareeritakse TSD lisal 4 näidatud erisoodustuse hind, mis jagatakse 1,24-ga. Kui mootorratast kasutatakse iga kuu isiklikuks tarbeks, siis tuleb iga kuu arvestada ja käibemaksuga maksustada ka omatarvet.  

Kui mootorrattaga on võimalik kasutada sõiduautode analoogiat, siis näiteks lennukite või laevade puhul see nii selge pole. Seetõttu peab ettevõtja olema suuteline tõendama, mis on töötajale antud soodustuse rahaline väärtus ning arvestama sellelt korrektselt igakuise maksukohustuse.

Kokkuvõttes on omatarbe kasutamise peamised tugevused ja nõrkused järgmised:

 

Tugevused

• Paindlikkus reaalses kasutuses, ei pea kunstlikult kasutust piirama.
• Võimaldab korrigeerida olukorda, kui kasutus muutub.

Nõrkused

• Keeruline arvestus
  • Eriti kui kasutus muutub aja jooksul.
  • Reeglina ei ole võimalik kohaldada sõiduauto maksustamise analoogiat.
• Võib tekitada ootamatuid maksukohustusi
  • Sageli alahinnatud risk

Praktiline järeldus 

• 100% mudel = maksuefektiivne, kuid riskantne, kui kontroll puudub
• 50% mudel = turvaline ja lihtne, kuid maksukuluga
• Isiklik auto = mõistlik lahendus väikese kasutuse puhul

👉 Enamikus ettevõtetes valitakse teadlikult segakasutus, sest see on kõige väiksema maksuriskiga.