Ettevõtte tegevuse jätkuvuse eeldus tähendab, et ettevõte suudab oma tavapärast äritegevust jätkata ja täita kohustusi ettenähtud tähtaegadel. Praktikas ei ole see ainult raamatupidamise aruandes sisalduv lisa, vaid juhtkonna igapäevane riskijuhtimise küsimus: kas ettevõttel on realistlik plaan, piisav rahavoog ning ligipääs rahastusele ka siis, kui majanduskeskkond halveneb.
Tegevuse jätkuvuse hindamine ei ole pelgalt hea tava, vaid tuleneb otseselt nii aruandlus- kui ka õigusraamistikust ning auditeerimise standarditest. Raamatupidamise seadus (RPS § 16 p 2) sätestab aastaaruande koostamisel jätkuvuse printsiibi, mis tähendab, et finantsaruanded koostatakse eeldusel, et raamatupidamiskohustuslane on jätkuvalt tegutsev ja tal ei ole tegevuse lõpetamise kavatsust ega vajadust. Kui aruannet ei koostata jätkuvuse printsiibist lähtudes, tuleb see aruandes selgelt ära märkida.
Äriseadustik (osaühingu puhul äriseadustiku § 176 ja aktsiaseltsi puhul § 301) omakorda näeb ette, et osanike/aktsionäride tasandil tuleb vastu võtta otsused äriühingu netovara nõude rikkumise korral ning juhatus peab tagama teema õigeaegse tõstatamise ja koosoleku kokkukutsumise.
Audiitori jaoks tuleneb kohustus kontrollida juhtkonna hinnangut tegevuse jätkuvusele rahvusvahelisest auditeerimise standardist (ISA 570 Going Concern ehk tegevuse jätkuvus): audiitor peab juhtkonna hinnangu kriitiliselt üle vaatama ja otsustama, kuidas jätkuvusega seotud asjaolud audiitori aruandes kajastuvad.
Nendel nõuetel on aga ka väga praktiline ja eluline sisu. Hinnang tegevuse jätkuvusele annab finantsaruannete lugejale – olgu selleks finantseerija, tarnija, koostööpartner, töötaja või investor – parema ülevaate, kas ettevõttega saab ka tulevikus arvestada ja kas võetud kohustused on realistlikult täidetavad. Läbipaistev ja põhjendatud hinnang vähendab turuosaliste jaoks ebakindlust ning aitab luua stabiilsemat majanduskeskkonda, kus otsuseid ei tehta oletuste, vaid selgelt kommunikeeritud riskide ja plaanide põhjal.
Samuti mõjutab jätkuvuse eeldus otseselt seda, kuidas finantsaruandeid koostatakse. Kui tegevuse jätkuvuse printsiipi rakendatakse, on finantsaruanded üles ehitatud eeldusel, et ettevõte tegutseb pikalt: osa kohustustest realiseerub alles tulevikus (sh üle ühe aasta), varasid kasutatakse ja amortiseeritakse mitme perioodi jooksul ning kulud ja tulud jaotuvad ajas vastavalt nende tekkimisele ja teenimisele.
Kui aga tegevuse jätkumise eeldus ei ole enam põhjendatud, ei ole asjakohane jätkata sama pika perspektiiviga arvestust. Sellisel juhul tuleb finantsaruanded koostada teistel alustel (sisuliselt likvideerimis- või realiseerimispõhimõtetel): varade hindamisel saab määravaks nende realiseeritav väärtus, kohustused ja kulud võivad materialiseeruda kiiremini ning kogu aruandlusloogika muutub. Seetõttu ongi jätkuvus üks keskseid teemasid, kus juhtkonna ja audiitori hinnang mõjutavad otseselt aruannete lugeja arusaama ettevõtte tegelikust olukorrast.
Kõige praktilisem on alustada lihtsast küsimusest: kas ettevõttel on lähima 12 kuu jooksul piisavalt likviidsust, et täita kohustusi ja rahastada tegevust tavapärasel viisil? Hindamine peaks põhinema rahavoogude prognoosil ja realistlikel eeldustel, mida toetavad lepingud, kinnitatud tellimused, finantseerimisotsused ja juhtkonna tegevusplaan.
Riskile võivad viidata nii finantsnäitajad kui ka majanduskeskkonnast tulenevad tegurid. Finantside vaates tõusevad tihti esile ebapiisav käibekapital (lühiajalised kohustused ületavad käibevara), korduvad negatiivsed äritegevuse rahavood, püsiv kahjum ning omakapitali (netovara) mittevastavus seaduse nõuetele. Samuti võivad olulised olla laenulepingute eritingimused (kovenandid): kui neid on rikutud või on suur oht rikkumiseks, võib see kaasa tuua laenu ennetähtaegse tagasinõudmise või refinantseerimise riski.
Muud tegurid on sageli aga sama määravad kui numbrid. Näiteks sõltuvus ühest suurest kliendist või finantseerijast, märkimisväärne sisendhindade kasv, tarneahelahäired, kohtuvaidlused või maksunõuded, samuti viited makseraskustele (võlgnevused tarnijatele, maksegraafikud, korduvad meeldetuletused).
Juhtkonna hinnangu puhul on eriti oluline, et riskid ei jääks pelgalt loetletuks – vaja on konkreetset tegevusplaani (kulude vähendamine, lisakapitali kaasamine, varade müük, lühiajaliste kohustuste refinantseerimine) ning ajakava ja hinnangut, kas need meetmed on realistlikud ning mis ajaks saab need teostada.
Juhtkond peab vastavalt raamatupidamise seadusele hindama ettevõtte tegevuse jätkuvust vähemalt 12 kuu ulatuses alates bilansipäevast (aruandekuupäevast). Eesti hea raamatupidamistava (RTJ 1) seob aga jätkuvuse hinnangu selgelt olukorraga, kus tegevuse lõpetamine on tõenäoline – sel juhul tuleb finantsaruanded koostada juba teistel alustel (RTJ 13 „Likvideerimis- ja lõpparuanded”). RTJ 13 põhjal peab likvideerimisaruande koostama ettevõte, kes on sunnitud lähema 12 kuu jooksul alustama majandustegevuse lõpetamist.
Kuna auditeerimise ajal on lähemad 12 kuud seotud audiitori otsuse väljastamisega, siis on audiitori hinnang tegevuse jätkuvusele seotud mitte ettevõtte bilansipäeva, vaid auditeerimise lõpetamise hetkega.
Lisaks peab audiitor hindamisel arvesse võtma kogu asjakohast infot, mis auditeerimisel selgub, ja küsima juhtkonnalt sündmuste kohta, mis võivad jätkuvust mõjutada väljaspool juhtkonna algset hinnanguperioodi. Seda nõuab audiitorilt teine auditeerimisstandard (ISA 560 Subsequent Events ehk järgnevad sündmused).
Seega ei piirdu audit üksnes bilansipäeva seisuga: ISA 560 kohaselt peab audiitor tegema ka protseduurid, et tuvastada alates bilansipäevast kuni audiitori aruande kuupäevani need sündmused, mis vajavad finantsaruannetes korrigeerimist või avalikustamist. See tähendab, et kui pärast bilansipäeva ilmneb uusi fakte (nt finantseerija otsus, laenu eritingimuste rikkumine, oluliste klientide kaotus), tuleb need nii juhtkonna hinnangus kui ka aruandes avalikustamisel samuti arvesse võtta.
Audiitor hindab, kas juhtkonna hinnang tegevuse jätkuvusele katab asjakohase perioodi, tugineb põhjendatud eeldustele ja piisavatele tõenditele. Tavaliselt tähendab see eelarve ja rahavoogude prognoosi kriitilist läbivaatust, sisendite asjakohasuse hindamist ja stressitesti: mis juhtub, kui müük jääb plaanitust väiksemaks, kui intressimäärad muutuvad või kui refinantseerimine viibib. Audiitor vaatab ka seda, kas bilansipäevajärgsed sündmused ja finantsaruanded kinnitavad või nõrgendavad juhtkonna hinnangut. Kui riskid on olemas, on keskne küsimus, kas finantsaruannetes on riskid ja nendega seotud ebakindlus lugejale piisavalt selgelt avalikustatud ja millised on juhtkonna plaanid riskide maandamiseks.
Kui ettevõte kuulub kontserni ja tütarühingu jätkuvus sõltub emaettevõtte toetusest, küsib audiitor sageli emaettevõtte toetuskirja. Toetuskirja mõte on anda audiitorile ja aruande lugejale täiendav kindlus, et vajadusel on omanikul valmisolek ja võimekus tütarühingut rahaliselt toetada.
Praktikas sisaldab toetuskiri tavaliselt kinnitust, et tütarühing on käsitletav jätkuvalt tegutsevana vähemalt järgmise 12 kuu jooksul, ning lubadust pakkuda majandusraskuste korral viivitamatut finantsilist tuge ulatuses, mis on vajalik kohustuste täitmiseks ja tegevuse jätkamiseks (sh vajadusel täiendav investeering). Kui probleemiks on omakapitali mittevastavus, kinnitatakse sageli ka omaniku plaan viia ettevõte omakapital kindlaks kuupäevaks seaduse nõuetega kooskõlla.
Oluline on mõista, et toetuskiri ei ole vaid formaalsus. Kui tütarühingu jätkuvus sõltub emaettevõtte lubadustest, peab audiitor hindama ka emaettevõtte (või kontserni) tegelikku võimekust neid lubadusi täita. See tähendab likviidsuse ja rahastuse hindamist: kas emaettevõttel on piisavalt vabu rahalisi vahendeid või kindlalt kättesaadavat finantseerimist, et vajadusel tütarühingut toetada. Kui kontsern väljastab mitmele tütarühingule toetuskirju, tuleb vaadata ka koondriski – kontsern peab olema valmis ja võimeline katma potentsiaalselt kõigi toetuskirjadega antud lubadused, mitte ainult ühe ettevõtte omad.
Audiitori aruandes eristub kaks põhilist olukorda. Esiteks võib esineda olukord, kus tegevuse jätkuvusega seotud riskid on olulised ja tekitavad olulise ebakindluse, kuid juhtkond on need riskid finantsaruannetes korrektselt avalikustanud koos tegevuskavaga nende maandamiseks ning audiitori hinnangul on need plaanid realiseeritavad ja tegevuse jätkuvuse eeldus siiski kasutatav. Sellisel juhul juhib audiitor lugeja tähelepanu eraldi lõiguga „Tegevuse jätkuvusega seotud oluline ebakindlus“, viidates juhtkonna avalikustatud aruande lisale. Sellisel juhul jääb audiitori arvamus modifitseerimata ehk see ei ole märkus – audiitori arvamus jääb puhtaks, eraldi lõik on tähelepanu juhtimiseks, mitte arvamuse muutmiseks.
Teiseks võib tekkida olukord, kus audiitor ei saa piisavat tõendusmaterjali ettevõtte tegevuse jätkuvuse kohta. Sellisel juhul võib audiitori arvamus muutuda modifitseerituks (märkus, vastupidine arvamus või loobumine) sõltuvalt asjaoludest ja mõju ulatusest. Seetõttu tasub juhtkonnal juba varakult veenduda, et tegevuse jätkuvuse hinnang ja tegevusplaan on koostatud, piisavalt tõendatud ja korrektselt aruandes avalikustatud.
Tegevuse jätkuvust käsitlev muudetud auditeerimisstandard hakkab kehtima raamatupidamise aruannetele, mis algavad 15.12.2026 või hiljem. Eesmärk on muuta jätkuvuse käsitlus praktikas ühtlasemaks ja läbipaistvamaks: audiitor peab kogu auditi vältel rõhutatumalt rakendama professionaalset skeptitsismi ning tegema praegusest põhjalikuma riskihindamise, et tuvastada aegsasti sündmused või tingimused, mis võivad tekitada märkimisväärset kahtlust ettevõtte tegevuse jätkumises.
Audiitori aruande lugeja jaoks on kõige nähtavam muutus see, et aruandesse lisandub eraldi lõik „Tegevuse jätkuvus“ ka olukorras, kui olulist ebakindlust ei tuvastata. Kui oluline ebakindlus on olemas, kasutatakse endiselt lõiku „Oluline ebakindlus seoses tegevuse jätkuvusega“. Uues lõigus peab audiitor muu hulgas selgelt ütlema, et olulist ebakindlust seoses tegevuse jätkuvusega ei tuvastatud, tema järeldused põhinevad auditi tõendusmaterjalidel kuni audiitori aruande kuupäevani ning need ei ole garantii ettevõtte suutlikkusele tulevikus jätkata.
Seoses ettevõtte tegevuse jätkuvuse hindamisega tasuks juhtkonnal läbi mõelda kolm järgmist küsimust.
Nendele küsimustele vastates kujuneb juhtkonnal läbimõeldud tervikvaade: kas riskid tegevuse jätkuvusele on olemas, kui suur on nende mõju ja millised on realistlikud sammud riskide maandamiseks. Kui riskid on olulised, aitab selge hinnang ja läbipaistev avalikustamine tagada, et finantsaruanded annavad lugejale õige konteksti ning audiitori aruandes kajastatu on kooskõlas standardites ette nähtud loogikaga.
Kui Teil on sarnased väljakutsed ja Teil tekkis küsimusi, võtke palun ühendust meie spetsialistidega.
Möödunud aastal uuenesid rahvusvahelised standardid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis on aluseks ka Eesti raamatupidamise juhenditele. Peagi muutuvad ka siinsed reeglid. Suurim muudatus on seotud tagastatud kaupade kajastamisega.
Grant Thornton Baltic Eesti kodulehel on nüüd kõigile kättesaadavad uued unikaalsed tehisintellektil põhinevad abilised, mis aitavad raamatupidajaid, finantsjuhte, audiitoreid ja teisi huvilisi paremini toimetada raamatupidamise valdkonnas.
Millal ja kuidas hinnata kinnisvarainvesteeringu õiglast väärtust? Artiklis anname ülevaate RTJ 6 nõuetest, selgitame õiglase väärtuse ja soetusmaksumuse meetodi erinevusi ning toome välja peamised vead, mida ettevõtted hindamisel teevad. Praktilised küsimused aitavad juhtidel tagada turupõhise ja usaldusväärse väärtushinnangu.
