Üks peamiseid siirdehindade määramise metoodikaid on kolmandate osapoolte vahelise tehingu andmete kasutamine turuväärtuse („arm’s length“) määramiseks. Küll aga võib olla keeruline saada 2020. aasta kohta usaldusväärseid võrdlusandmeid. Ettevõtete käibe järsk langus ja häired tarneahelates viivad siirdehinnastamise avastamata territooriumile, kus puudub konkreetne ülevaade riskide ja tootluse seostest.
Samal ajal, kui ettevõtete müügitulu on olnud järsus languses, ei pruugi ettevõtlusega seotud kulud nagu personali- ja laokulud, olla vähenenud. Siirdehinna perspektiivist on mitmed varasemad väikese riskiga tegevused nagu montaažiteenus või laoteenus, nüüd kahjumlikud tegevused. Selline suur muutus peaks väljenduma grupisiseses hinnapoliitikas – kuidas riskid on muutunud ja miks neid ei olnud enne kriisi võimalik ette näha.
Siirdehinna seisukohast on karantiinikohustus olnud unikaalne nähtus ja ettevõtetel puudub kindlus, kas ning millal naaseb majandus normaalsusesse. Kuigi piiranguid leevendatakse ja mõnedes sektorites on näha käivete tõusu, võib teistes valdkondades võtta mitmeid kuid või aastaid, et olukord normaliseeruks. Raskus seisneb kriisiperioodi määramises ja selle tulevikukestuse hindamises. Samuti eksisteerib võrdlusandmete puhul ajaline „parim enne“ – mida vanemast ajaperioodist pärinevad võrdlusandmed, seda vähem realistlikult illustreerivad need turuolukorda.
Ettevõtluskontserni liikmena tekib küsimus, kuidas õigesti jagada kasumit ja riiklikke toetusi erinevate grupiliikmete vahel. Kui kontserni ühe ettevõtte asukohariigis toetab valitsus ettevõtteid näiteks palgahüvitistega või ärilaenudega, siis kuidas peaks jaotama toetust seotud ettevõtete vahel? Mitmed tegevused, mida peetakse siirdehinna vaatenurgast väikese riskiga tegevusteks, näiteks nagu ladustamine, võivad olla samuti suhteliselt töömahukad. Sellest tulenevalt avaldub märkimisväärne väljakutse otsustamaks, kes kasutab toetusi ja kes kannab kahjusid.
Kuigi me ei leia lähiajaloost 2020. aasta karantiiniga sarnast perioodi, leiame pretsedendi 2008. aasta majanduskriisist. Üks suuremaid õppetunde eelmisest kriisist on see, et finantsauditeid tehakse aastaid pärast kriisi, mistõttu on siirdehindade võimalikult õiglane ja kohene dokumenteerimine oluline. Valitsuste eelarved on maksubaasi vähenemise ja abimeetmete pakkumise tõttu pingelised, mistõttu on ka maksulaekumised suurema tähelepanu all. Seetõttu on ka COVID-19 järgsel perioodil oodata maksuhaldurite suuremat tähelepanu siirdehinnapoliitikatele.
Kui tulud ja saadaolev raha vähenevad, näeme paljudes ettevõtetes märkimisväärset siirdehindadega seotud riskiisu suurenemist. Kui kaalul on ettevõtte ellujäämine, võib see olla üks viis vahenditest kinni hoida ja/või neid vabastada.
Tuleks üle kontrollida, kas praegused võrdlusandmed on veel usaldusväärsed, või kui ei, siis kuidas neid saaks uuendada. Majandusliku surve tõttu võib suureneda äriotsuste subjektiivsus, mistõttu on vaja konkreetsed põhjendused ja mõttekäigud kirja panna. Siirdehindade määramisel võib kasuks tulla kahjumit teenivate ettevõtete kaasamine võrdlusanalüüsi ja analüüsi täiendamine vähenenud ärimahtude põhjal samas valdkonnas. Kuigi ettevõtted võivad oodata maksuhaldurite suurenenud huvi, on pigem mõistlik uuendada siirdehinnapoliitikat kui kriisieelse siirdehinnasüsteemiga edasi minna.
Kuigi grupi siirdehinnapoliitika uuendamine võib toimuda alles aasta lõpus, on tähtis juba praegu dokumenteerida hetkeolukord: otsused ja nende põhjendused tuleb kirja panna. Praeguse olukorra aruannetes jäädvustamine aitab riske maandada ja vähendab tulevastest audititest tingitud ebakindlust.
Praeguses majanduskeskkonnas on häiritud nii nõudlus kui ka pakkumine, samuti siirdehindade määramine. Grupisisene siirdehinna määramine muutub, kuivõrd ettevõtted vähendavad tegevusmahtusid ja käibedki vähenevad. Samas ei piisa ainult fakti konstateerimisest, et käesolev periood on tavatu. Ajakohane otsuste dokumenteerimine ja etteulatuv siirdehinnapoliitika koostamine vähendab tulevikus administratiivset koormust.
