Autor: Parol Jalakas
Käesolevas artiklite seerias anname ülevaate olulisematest kohtulahenditest rahvusvahelises siirdehindade määramise praktikas.
Soome maksuhalduri ja A Oy kaasuse puhul näeme, kuidas siirdehinna dokumentatsiooni ebapädev koostamine võib tekitada ettevõtjale suurt administratiivset koormust. Kuigi see kaasus lõppes A Oy kasuks, tuli neil võtta ette kohtutee ning kulutada aega ja raha, et lasta tühistada otsus, millega Soome maksuhaldur tahtis korrigeerida maksumaksja siirdehindasid ja määrata täiendava tulumaksu korrigeeritud kasumilt.
Siirdehindade määramise regulatsiooni üldise raamistiku ja dokumenteerimise nõuete kohta leiab lisainformatsiooni meie artiklitest:
Soomes asutatud A Oy on tööstus- ja ehitussektori keskkonnateenustele spetsialiseerunud ettevõte. A Oy tegutseb Soomes rahvusvahelise kontserni turundus- ja müügifirmana. Kui välja arvata 2008. aasta, oli Soome ettevõtte tegevus aastatel 2003–2011 kahjumlik, samal ajal kui kontsern tervikuna oli kasumlik. Kontserni ettevõtja kahjumlik tegevus on üks riskifaktoritest, mis võib tõmmata maksuhalduri tähelepanu ja siirdehinna õiguspärasuse kahtluse alla seada.
A Oy oli ostnud tooteid kontserni kuuluvatelt lepingulistelt tootjatelt. Kontserni siirdehindade dokumentatsioonis toodete ostmiseks kasutatud meetodit iseloomustati modifitseeritud kulupõhise ja tehingupõhise tootluse meetodina. Tehingupõhise meetodiga määratakse siirdehind kasumlikkuse kaudu (kasumlikkus kulude või käibe suhtes), turuandmetega võrdlemise teel. Aluseks võetakse sõltumatute ettevõtjate kasumlikkus, kes tegutsevad sarnases tööstusharus ja ärivaldkonnas. A Oy dokumentatsiooni testitud osapoolteks olid kontserni kuuluvad lepingulised tootjad, kelle jaoks Amadeuse andmebaasist otsides oli leitud neli võrreldavat sõltumatut ettevõtet. Dokumentatsiooni kohaselt määrati kontserni lepingutootjate EBITDA marginaaliks kaks protsenti.
A Oy 2010. aasta maksudeklaratsiooni esitamisel oli Soome maksuamet OECD 2010. aasta siirdehindade suuniste (punktid 1.70–1.72) alusel arvestanud, et iseseisvate äritehingute korral oleks müügiettevõtte kasum erinenud. Maksuamet leidis, et kontserni siirdehinna määramisel oli tootluse mõõtmisel vaadeldud valet tehingu osapoolt – kontserni tootmisettevõtte asemel tulnuks analüüsida A Oy kui müügiettevõtte kasumlikkust võrdluses turutasemega.
Kõrgeim halduskohus leidis, et kontserniettevõtte kahjum ei tähenda iseenesest, et ettevõte peaks saama hüvitist teistelt kontserni kuuluvatelt ettevõtetelt, kes võinuks kahjumliku müügifirma tegevusest kasu saada. Kahjumliku kontserni ettevõtte siirdehindade turutingimuste kindlaksmääramisel, kasutades kulupõhise või tehingupõhise tootluse meetodit, nõuavad OECD siirdehindade suunised, et testitakse ettevõtet, mille kohta on võimalik leida usaldusväärsemaid andmeid kõige paremini võrreldavate tehingute kohta. Kohus leidis oma otsuses, et arvestades A Oy tegevusi ja A gruppi kuuluvaid lepingutootjaid, nende endi ja nende varade riske, ei oleks pidanud testitavaks pooleks valima A Oy-d.
OECD suuniste järgi on rusikareegel see, et testitav osapool on ettevõte, kellele siirdehindade meetodit saab kõige usaldusväärsemalt rakendada ja kelle kohta võiks leida kõige asjakohasemad võrreldavad ettevõtted. Selle kaasuse testitavateks ettevõteteks oleks pidanud olema valitud kontserni kuuluvad lepingulised tootjad, nagu seda algselt tehti A grupi siirdehinna dokumentatsioonis. Lisaks eelnevale oli A Oy oma kahjumile esitanud ärilised põhjused, mistõttu tühistas kõrgeim halduskohus maksuameti maksukorrektuurid.
Sisuline ja hästi põhistatud siirdehinna dokumentatsioon oleks ehk selle vaidluse ära hoidnud ja säästnud osapoolte ressursse. Korrektse siirdehinna dokumentatsiooni koostamine on ettevõtja huvides ja dokumentatsiooni loomisel tuleb lähtuda nii õigusaktide nõuetest kui ka ettevõtja vajadustest ning riskidest.
