Siirdehinnad

Siirdehinna määramise üheksa sammu

Marko Rebane Marko Rebane

Ettevõtjad, kes teevad tehinguid seotud osapooltega, näiteks samasse kontserni kuuluvate äriühingutega või ettevõtte omanikega seotud isikutega, peavad arvestama siseriiklike ja rahvusvaheliste siirdehinna reeglitega. Siirdehindade regulatsiooni mõte on vältida seotud isikute vahelisi kokkuleppeid müüa üksteisele tooteid ja teenuseid turuhinnast madalamalt või kõrgemalt, siirdades seeläbi ka kasumit ja tulumaksu baasi.

Selleks tuginetakse turuväärtuse põhimõttele – seotud isikud peavad omavahelistes tehingutes kujundama tehingu hinnad (nn siirdehinnad) selliselt, nagu seda teeksid samadel või sarnastel asjaoludel mitteseotud isikud. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 50 lg 4 kohaselt maksustab maksuhaldur tulumaksuga kas tulu, mis maksumaksjal jäi teenimata, või kulu, mis oleks maksumaksjal jäänud kandmata, kui seotud isikuga tehtud tehingu väärtus oleks olnud selline, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud.

TuMS § 14 lg 7 kehtestab sama põhimõtte füüsilisest isikust ettevõtja ja temaga seotud isiku vahel ettevõtluse käigus tehtud tehingutele ning TuMS § 53 lg 4 mitteresidendi püsiva tegevuskoha kaudu või püsiva tegevuskoha arvel tehtud tehingutele. Seotud isikute vahel tehtud tehingute väärtuse määramise meetodid on kirjeldatud rahandusministri 10.11.2006 määruses nr 53.[1] Määruse kohaldamist toetab vastavalt määruse §-le 20 abimaterjalina OECD poolt koostatud siirdehindade määramise juhendmaterjal.[2]

Sammud siirdehinna määramiseks

Tüüpilist siirdehinna määramise protsessi illustreerivad OECD siirdehindade määramise juhendmaterjali punktis 3.4 esitatud üheksa sammu. Need sammud peegeldavad head tava, ent ei ole otseselt kohustuslikud, et jõuda turuväärtusele vastava tulemuseni.

Samm 1: vaadeldavate aastate piiritlemine.

Samm 2: maksumaksja asjaolude laiapõhjaline analüüs (tööstusharu, konkurents, majanduslik ja regulatiivne keskkond jms) ehk tehingu asetamine konteksti, mis võib olla osapoolte hinnakujunduse seisukohast oluline.

Samm 3: kontrollitavate tehingute mõistmine, tuginedes funktsionaal- ja riskianalüüsile. Selle abil määratletakse kontrollitav osapool, kõige sobilikum siirdehindade määramise meetod vastavalt juhtumi asjaoludele, finantsindikaatorid, mida testitakse (kui rakendatakse tehingupõhise tootluse meetodit), ja tuvastatakse olulised võrreldavuse faktorid, mida arvesse võtta.

Reeglina võib väita, et mida olulisemaid funktsioone osapool täidab ja mida suuremaid äririske ta võtab, seda suurem on tema ootus tehingu kasumile. 

Samm 4: sisemiste võrdlusandmete ülevaatamine, kui selliseid esineb (s.o maksumaksja enda tehingu hinnad, juurdehindlusmäärad, tootluse marginaalid jms sõltumatute isikutega, mis on võrreldavad parasjagu kontrollitava seotud osapoolte vahel tehtud tehinguga.

Samm 5: väliste võrdlusandmete allikate olemasolu kindlakstegemine, kui selliseid võrdlusandmeid on vaja, võttes arvesse nende usaldusväärsuse (s.o võrreldavad tehingute hinnad, juurdehindlusmäärad ja tootluse marginaalid mitteseotud osapoolte vahel turutingimustel).

Samm 6: kõige sobilikuma siirdehinna määramise meetodi valik, ja sõltuvalt meetodist asjakohase finantsnäitaja valik (nt sobiliku netokasumi indikaatori valik tehingupõhise tootluse rakendamise korral).

Meetoditest annavad detailse ülevaate eespool viidatud rahandusministri määruse nr 53 §-d 11‒17 (https://www.riigiteataja.ee/akt/12752116). 

Samm 7:  potentsiaalsete võrdlusandmete tuvastamine: peamiste iseloomustavate omaduste määratlemine, millele võrreldav tehing peab vastama, et seda saaks kasutada turuväärtuse indikaatorina kontrollitava tehingu suhtes kooskõlas sammuga 3 ja OECD juhendi punktidega 1.38–1.64 (vt allpool).

Samm 8: võrdlusandmete korrigeerimine võrreldavuse tagamiseks, kui see on vajalik.

Samm 9: kogutud andmete tõlgendamine ja kasutamine, turuväärtusele vastava siirdehinna määramine.

Sammude määramine kui võrreldavuse analüüs  

Väga üldistatult võib öelda, et siirdehinna määramise protsess on sisuliselt võrreldavuse analüüs. Võrreldavust seotud isikute vahelise kontrollitud tehingu ja mitteseotud isikute vahelise võrreldava tehingu vahel mõjutavad mitmed tingimused ja tehingu asjaolud. Rahandusministri määruse nr 53 § 3 lõike 2 kohaselt analüüsitakse võrreldavuse üle otsustamisel kõiki tehingu, tehingupoolte ja keskkonna omadusi, millest võib sõltuda tehingu väärtus. Eelkõige võrreldakse:

1) tehingu objekti omadusi;
2) tehingu raames täidetud ülesandeid, mis tuvastatakse tegevusanalüüsi käigus;
3) tehingu tingimusi;
4) tehingu täitmist mõjutavaid majanduslikke tingimusi;
5) tehingupoolte äristrateegiaid.

Praktikas tähendab siirdehinna määramine seega üsnagi kompleksset analüüsi, mille keskmes on sobilike turuväärtust peegeldavate võrdlusandmete (s.o sõltuvalt valitud meetodist, mitteseotud isikute vahelise võrreldava tehingu hinna, kuludele lisatava juurdehindlusmäära, kasumimarginaali vms informatsiooni) leidmine. Abiks on siinkohal mitmed andmebaasid ja tarkvarad, näiteks Bureau van Dijki loodud „TP Catalyst“[3], millele oma nõustamistöös tugineb ka Grant Thornton.

Grant Thorntoni spetsialistid on lahkesti valmis jagama täiendavat informatsiooni ja aitama oma kliente siirdehindade analüüsimisel, dokumenteerimisel ja kontrollimisel.

[1] Rahandusministri 10.11.2006 määrus nr 53 „Seotud isikute vahel tehtud tehingute väärtuse määramise meetodid https://www.riigiteataja.ee/akt/12752116.

[2] OECD. Transfer Pricing Guidelines for Multinational Enterprises and Tax Administrations. OECD Publishing, Paris, 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.oecd.org/tax/transfer-pricing/oecd-transfer-pricing-guidelines-for-multinational-enterprises-and-tax-administrations-20769717.htm.

[3] https://www.bvdinfo.com/en-us/solutions-for-your-role/transfer-pricing.