Contents

Ajastul, kus investoritele tekib üha uusi ja tulusaid võimalusi raha paigutamiseks ning paljud neist ei allu finantsinspektsiooni ega muu regulaatori järelevalvele, tuleks pettuste ennetamiseks jälgida pöörata tähelepanu ohumärkidele.

Kui 20-25 aastat tagasi oli investeerimine seotud peamiselt börsiettevõtetesse raha paigutamisega, siis nüüd on võimalused oluliselt laiemad.

„Lisandunud on võimalused investeerida alternatiivbörsile, riskikapitali, ühisrahastuse kaudu saab osta osalusi laenudes ja väga väikestes mitteavalikes ettevõtetes,“ rääkis Nasdaq Tallinna noteerimis- ja järelevalvekomisjoni liige ning varahaldusettevõtte Avaron juhtivpartner Kristel Kivinurm-Priisalm Äripäeva raadio saates "Kasvukursil".

Ta nentis, et paljud alternatiivsetest investeerimisvõimalustest, sh näiteks ka hoiu-laenuühistud, pole finantsinspektsiooni järelevalve all ning on seega investori jaoks riskantsemad.

Teave firmade kohta on hägune

Ellex Raidla advokaadibüroo vandeadvokaat Marko Kairjak tõi välja, et finantsinspektsiooni järelevalve alla mitte kuuluvad ettevõtted ei pruugi enda kohta anda piisavalt teavet. „Neil, kelle üle järelevalvet ei teostata, on ainuke kohustus teabe esitamisel esitada kõige tavalisem majandusaasta aruanne,“ nentis ta.

See aga ei pruugi peegeldada ettevõtte kohta kõige tõesemat informatsiooni. „Tuleb arvestada, et eelneva majandusaasta aruanne tuleb seaduse järgi esitada tavapäraselt uue aasta juuniks. Näiteks täna on saadaval 2021. aasta kohta käivad aruanded ja kui keegi tahab nüüd teha investeeringut, peab ta arvestama selle pimeda nurgaga. Avalik teave on varsti 15 kuud vana,“ tõdes Kairjak.

Grant Thornton Balticu partner ja audiitorteenuste valdkonna juht Mart Nõmper leiab isegi, et alanud on pettuste kuldaeg. „Iga investori enese vastutus ja hoolsuskohustuse määr on oluliselt tõusnud,“ leidis ta.

Nõmper viitas ühele magistritööle, mis profileeris ära ettevõtted, kus pettuste tõenäosus on tavapärasest suurem. „Sellised ettevõtted on tavaliselt väikesed, neil puudub auditikomitee või siseaudit, nad on enne pettust kahjumis ning tegevjuhtkonnal on otsuste mõjutamises väga suur roll,“ rääkis ta ja lisas, et need ohukriteeriumid on täidetud näiteks paljudel Tallinna börsi First Northil noteeritud börsifirmadel.

Ettevõttel olgu korralik audiitor

Kivinurm-Priisalm tõi ühe punase lipuna ja võimalikku pettuseriski tekitava indikaatorina välja selle, kui ettevõttel puudub audiitor kas sootuks või auditeerib seda mõni väga väike büroo. „Näiteks Tallinna börsi põhinimekirja ettevõtted on eranditult auditeeritud nelja suurema auditiettevõtte poolt, samas kui First Northil on vaid viiendik suurimate audiitorite järelevalve all. 40 protsenti First Northi ettevõtetest auditeerivad firmad, kus töötab alla nelja inimese.“

Väikesed auditibürood ei sobi Kivinurm-Priisalmi meelest börsiettevõtteid auditeerima, sest neis pole lihtsalt piisavalt ressurssi ja inimesi, kelle kätte saaks vajalik kompetents nii vastutusrikka töö tegemiseks koonduda. „Lisaks peab audiitoril olema võimalik keerulisemaid kaasusi teistega arutada,“ märkis ta. „Nii et kui ikka mõne firma audiitoriks on väike ettevõte nimega Mees ja Koer, siis see peaks investoril lambi põlema lööma. Ka põhja läinud Bernie Madoffi firmat auditeeris sarnane väikefirma.“

Lisaks soovitab Kivinurm-Priisalm investoritel kontrollida temalt raha ootava ettevõtte audiitori kvaliteeti, mida saab teha veebilehe ajn.ee vahendusel. Kvaliteetsed audiitorid on tema hinnangul need, kellele on antud roheline või kollane hinnang, samas kui ebakvaliteetsuse märgiks on oranž või punane värvus audiitori nime taga. „Näiteks ERIALi auditeerinud Lahendused Pluss oli 2021. aastal punases ja eelmisel aastal oranžis,“ viitas ta sellele, et hoiu-laenuühistusse raha pannud investorid saanuks lihtsa vaevaga punast lipukest näha.

Töötajatega seotud riskid

Samas rõhutab Kivinurm-Priisalm, et kuigi Tallinna börsi noteerimis- ja järelevalvekomisjon tegeleb riskide maandamisega, ei saa nemad hinnata konkreetse ettevõtte ärimudelit. „Mida me aga teha saame, on vaadata ettevõtte riske,“ kinnitas ta.

Ühe riskikohana näeb Kivinurm-Priisalm muu hulgas seda, kui avalikult raha kaasaval ettevõttel on juhatuses vaid üks liige. „See suurendab investori jaoks oluliselt riske, sest vastutus pole jagatud, keerulisi asju ei otsustata kollektiivselt,“ nentis ta.

Nõmperi sõnul jagunevad inimestega seotud pettused kaheks – ühed, mida panevad toime ettevõtte töötajad, ning teised, mille paneb toime juhtkond või omanikud. „On sage, et raamatupidaja või laomees paneb toime pettuse ning ettevõtte vara satub tema kätte,“ kirjeldas ta esimest liiki. „Samas on selliste pettuste mõju kümme korda väiksem kui juhtkonna pettustel. Viimased on audiitorile ka raskemad avastada. Väikestes ettevõtetes pole välja kujunenud kontrollisüsteemid või saab juhtkond neist mööda,“ viitas ta näiteks nelja silma printsiibile. Ta lisas, et statistika alusel tuleb kõige enam pettusi välja just vilepuhujate kaudu.

Ekspert toob välja, et pettuste risk suureneb, kui on täidetud petja psühholoogial tuginev pettuste kolmnurk. „Kolm aspekti, mis viivad pettuseni, on motiiv pettus toime panna, petjal peab olemas olema oma teole õigustus või põhjendus ning tal peab olema ka võimalus seda pettust toime panna,“ märkis ta. „Näiteks põhjenduseks võib olla investorite surve näha suuremaid kasuminumbreid, motiiviks on selle eest saadav preemia või aktsiaoptsioonid ning võimaluse loob ebatõhus kontrollikeskkond, mis on nõrgem väiksemates ettevõtetes, börsi põhinimekirja firmades on auditikomitee, kes seda riski maandab,“ selgitas Nõmper.

Õhk bilansist välja

Veel soovitavad eksperdid pöörata tähelepanu sellele, mis on rahastust kaasava ettevõtte bilansis. „Paljudes ettevõtetes on hulgaliselt mittemateriaalseid varasid. Audiitorid peaksid vaatama, kas need on hinnatud õige väärtuse peale, kuid kui audiitorbüroos on vaid 1-2 kompetentsiga inimest, on keeruline näha, et ta suudab erinevates sektorites öelda, mis on konkreetse firma immateriaalse vara väärtus,“ viitas ta taas aspektile, miks audiitori vaatamine on oluline. „Kui immateriaalne vara on omakapitalist suurem ning valesti hinnatud, siis võib juhtuda, et seal ettevõttes polegi mingit vara.“

Kairjak tõi välja, et vajadus bilanssi hinnata on kahtlemata olemas, kuid alati ei tasu loota ka väga heale audiitorile. „Wirecardi skandaal on hea näide, et ükskõik kui head on regulatsioonid või audiitorid, tahtliku pettuse saab läbi viia ikka,“ märkis ta. Täpsemalt oli Wirecardi puhul tegu reguleeritud makseasutusega, see oli üks suuremaid finantstehnoloogia edulugusid, mille puhul tuli välja, et ettevõtte bilansis oli suures ulatuses õhk. „Tegelikult ei olnud seal seda raha, mida investoritele öeldi, ning lisaks neile jäid oma rahast ilma ka makseteenuse kliendid, kes platvormi kasutasid.“

Siiski võib sellise juhtumi esinemisel tekkida võimalus audiitori vastutusele võtmiseks. Selleks on aga taas oluline, et audiitor oleks korralikult valitud, sest temalt väljanõutava summa suurus sõltub audiitori vastutuskindlustuse suurusest. „Audiitorühingud on üldiselt õhukesed vastaspooled ja neilt endalt midagi nõuda ei ole. Küll aga peavad nad seadusest tuleneva kohustuse tõttu omama kindlustuskatet, et kindlustusandja maksaks jamade puhul audiitorühingu eest. Tihti sõlmitakse see kindlustuskaitse minimaalses summas, mis on 64 000 eurot. Suuremate büroodega on see eelis, et nende kate on kõrgem, see ei tohi olla väiksem kui kahe suurima kliendilepingu tasu.“

Juhtkond on kontrollitav

Lisaks soovitab Kivinurm-Priisalm üle kontrollida investeeringut kaasava ühingu juhatuse liikmed. „Kõige lihtsam on võtta juhatus ja nõukogu ette, guugeldada nendesse organitesse kuuluvaid inimesi ning vaadata, mis välja tuleb, kas nad on rikkunud seadust või muude asjadega pahuksisse sattunud,“ rääkis ekspert.

Samuti soovitab Kivinurm-Priisalm kontrollida juhtorganite liikmetega seotud teisi ettevõtteid. Seda on lihtne teha näiteks portaali teatmik.ee vahendusel, kust tulevad välja maksuvõlad, ajatamised, kohtulahendid. „Kõik, mis võiks punase lambi investori peas põlema panna,“ ütles ta.

Selline kontroll enne investeerimist on eriti oluline börsiväliste ettevõtete puhul, mis ei allu finantsinspektsiooni järelevalvele. „Muidu teeb tavaliselt finantsinspektsioon selle töö ära, kuid reguleerimata turul mitte,“ nentis Kairjak. Ta lisas, et mõne tuhande euro suuruste investeeringutega reguleerimata turul petta saades ei aita hiljem muu kui kohtusse pöörduda. „Samas võivad kohtukulud, mis oma raha tagasisaamisele kuluvad, olla suuremad kui investeering ise,“ hoiatas ta.

Tulevikku vaatavalt loodab Kivinurm-Priisalm, et Eesti investeerimiskultuur jõuab läänemaailmale järele. Näiteks näeb ta arengukohta selles, et ka siinsed börsiettevõtted võiks avalikustada juhtkonna aastaprognoose. Samuti seda, kas börsiettevõttele osutab teenuseid mõni omanikega seotud ettevõte, kuhu tehtavad kulud võivad väikeaktsionäride eest muidu varjatuks jääda. „Ka väikeinvestoril on oluline teada, mida juhtkond arvab, täna paljude First Northi ettevõtete puhul on finantsprognoosideks joonistatud hokikepp, mida juhtkond isegi ei usu,“ nentis ta.

Lõpetuseks soovitab Kivinurm-Priisalm igal investoril vaadata investeeringust lubatava tuluga kaasnevat riski. „Paljud investorid ei saa riski-tulu suhtest aru. Kui nad eelistavad 8–10 protsendiga võlakirjale näiteks ühisrahastust, siis nad ei saa aru, et võtavad sellega ka suurema riski. Viimane pole järelevalvatav ning kui jama tekib, peab investor sellega ise tegelema,“ märkis ta. „Riskiinvesteeringuid võib teha, kuid siis tuleb neid alati hajutada. Alternatiivbörsi ettevõtte osakaal portfellist võiks jääda 5 protsendi piiresse,“ ütles ekspert.

Kuulake saadet:

Kuulake „Kasvukursil“ kõiki saateid järgi meie teemalehel

Võtke meiega ühendust