Krüptoraha

Mis on krüptoraha ja kuidas seda maksustada?

Kerttu Kuusemäe (lapsepuhkusel) Kerttu Kuusemäe (lapsepuhkusel)

Kui veel loetud päevad tagasi käis erinevate osapoolte vahel tuline vaidlus, kas krüptorahad on võrreldavad tavapärase valuutaga ja seetõttu sarnaselt maksustatavad, siis tänaseks on Euroopa Kohus teinud otsuse, et tegemist on käibemaksudirektiivi mõistes maksevahendiga, mis annab aluse maksuvabastuseks.

Ajalooliselt on maailmas olnud kahte sorti raha. Üks, mis tugineb kaubale ja on esemeline, näiteks kuld ja teine, mis põhineb riigi lubadusel, näiteks euro. Nüüd saab rääkida ka kolmandast tüübist - rahast, mis põhineb matemaatikal ning mis on seeläbi sõltumatu kesksest tegevvõimust.

Krüptorahadest on tänaseks kõige laiemalt levinud bitcoin. Bitcoini nimi võib iseenesest olla eksitav − tegemist ei ole füüsiliste müntidega, vaid kirjetega virtuaalses registris, mida juhivad ja kontrollivad kasutajad ise. Uudne tehnoloogia annab võimaluse ühikuid vahetada ilma kolmanda osapoole sekkumiseta, mistõttu ei oma mitte ükski isik ega asutus selle rahavoo üle õigust. Oma olemuselt on bitcoin siiski sarnane teistele valuutadele, sest bitcoini saab kasutada maksevahendina kaupade ja teenuste ostmisel, kui kaupmees seda aktsepteerib.

Riigid maksustasid bitconi erinevalt

Jättes kõrvale asjaolu, et käibemaksudirektiiv ei sisalda sel teemal spetsiifilist sätet, siis Euroopa Liidu ülese käibemaksusüsteemi kohaselt ei kohaldu tavapärasele maksevahendile käibemaks. Käibemaksuga maksustatakse kaupade ja teenuste tarbimist, aga raha maksevahendi tähenduses ei ole tarbitav. 

Konkreetse sätte puudumisel tõlgendasid erinevad riigid ja organisatsioonid bitcoini olemust erinevalt. Selle tulemusena jäid liikmesriikide ettevõtjad ebavõrdsesse konkurentsisituatsiooni. Näiteks Eesti ettevõtteid kohustati siiani tehingutele bitcoinidega lisama käibemaksu, samal ajal kui naaberriik Soome seda ei nõudnud. Seetõttu oli Eesti ettevõtjatele bitcoinidega kauplemine käibemaksumäära ehk 20% võrra kulukam. Sellest tulenevalt oli Euroopa Kohtu otsus antud valdkonnas äärmiselt oodatud ning tõi olukorras teatud mõttes selgust. Kõnealune otsus sätestab, et bitconide vahetamine tavapärase valuuta vastu ja vastupidi on samastatav tavapärase valuutavahetusega ning bitcoini tuleb käsitleda direktiivi mõttes kui maksevahendit, millele kohaldub maksuvabastus.

Üheks otsuse kaalukeeleks sai asjaolu, et finantsteenuste maksuvabastuse üks eesmärke on ületada maksustatava väärtuse ja mahaarvatava käibemaksu suuruse kindlaksmääramisega seotud raskused. Kohtuotsus viitab, et tehingud, mis puudutavad mittetraditsioonilisi valuutasid (ehk muud valuutat kui seaduslik maksevahend), kujutavad endast finantstehinguid tingimusel, et tehingupooled aktsepteerivad neid valuutasid kui seaduslike maksevahendite alternatiive, mille ainus mõte on olla kasutatav maksevahendina. [1]

Maksevahendina kasutatav valuuta on käibemaksuvaba

Kuna bitcoine kasutatakse alternatiivse maksevahendina, saab väita, et see on ta ainus eesmärk ja mõte ning maksevahendina kasutatava valuutaga seotud tehingud on käibemaksust vabastatud.

Kui käibemaksuregulatsiooni kohta on Euroopa Kohus oma seisukoha andnud ning liikmesriikidel on kohustus sellest lähtuda, jääb krüptorahade muude õiguslike regulatsioonide osas õhku siiski lahtiseid otsi, millele jätkuvalt lahendusi otsitakse. Näiteks Eesti riigikohtult võib oodata otsust, kas ja kui palju alluvad krüptoraha vahendajad rahapesu andmebüroo järelevalvele. Selgete regulatsioonide puudumine on kindlasti üks peamisi põhjuseid, mis on tänaseni takistanud krüptorahade massiivsemat levikut. Mida selgemaks saavad aja jooksul piirid ja regulatsioonid, seda laialdasemat levikut ja aktsepteerimist võib krüptorahade osas oodata.

Teemast huvitatutel on bitcoinidest võimalik põhjalikumalt lugeda autori kirjutatud magistritööst „Krüptorahade käibemaksu regulatsioon“ .

Täiendavate küsimuste korral pöörduge palun Grant Thornton Baltic OÜ maksunõustaja Kerttu Kuusemäe poole e-posti aadressil kerttu.kuusemae@ee.gt.com või telefonil 626 4500.


 

[1] Euroopa Kohtu otsus C-264/14, p 49