Elektriettevõtte audit

Elektrituruseaduse kitsaskohtadest ettevõtja ja auditeerimise seisukohast

Lee Laanemäe Lee Laanemäe

Kaasautor: Tarmo Rahkama, Grant Thornton Balticu auditijuht ja vandeaudiitor

Elektrituruseadus (edaspidi ELTS) näeb ette elektrituru toimimise põhimõtted ja reguleerib muu hulgas elektrienergia tootmist[1]. Elektrit tootva ettevõtte jaoks paiskab ELTS õhku mitmeid küsimusi, millele on esmapilgul üpris keerukas vastust leida. Näiteks ‒ kes on elektriettevõtja? Millised on seadusest tulenevad nõuded elektriettevõtjale? Milline ettevõtja peaks laskma oma tegevust auditeerida? Mida täpsemalt auditeeritakse? Alljärgnevalt juhime tähelepanu ELTS-i ja auditeerimisega seotud kitsaskohtadele.

Kes on elektriettevõtja?

Pealtnäha on ELTS-is sätestatud elektriettevõtja mõiste sisustamine küllaltki lihtne. Nimelt on elektriettevõtja tootja[2], kes toodab elektrienergiat ühe või mitme tootmisseadme abil[3]. Lisaks on täpsustatud väiketootja mõistet[4], kuid seda mõistet seaduses rohkem ei kasutata, mistõttu jääb selle täpsustuse tegemine seadusandja poolt ebaselgeks. Lisaks on oluline tähele panna, et tootmiseks ELTS-i mõttes ei ole elektrienergia tootmine süsteemiga ühendamata tootmisseadmetega, mille netovõimsus kokku ei ületa 100 kW[5]. Järelikult loetakse ELTS-i mõttes tootjateks kõik sellised ettevõtted, kes toodavad elektrienergiat ühe või mitme tootmisseadme abil, kuid mitte neid tootjaid, kes toodavad elektrit süsteemiga ühendamata tootmisseadmetega, mille netovõimsus kokku ei ületa 100 kW.

Nõuded elektriettevõtjale

ELTS sätestab ka elektriettevõtjatele esitatavad nõuded. Näiteks § 15 sätestab nõuded tegutsemisvormile ning kapitalile, mille kohaselt on elektriettevõtja Euroopa Majanduspiirkonnas registreeritud juriidiline isik[6], kelle aktsia- või osakapital on vähemalt 31 950 eurot[7]. Oluline on tähele panna, et neid kahte nõuet ei kohaldata sellisele tootjale, kes toodab temale kuuluvate kokku kuni 200 kW netovõimsusega tootmisseadmete abil toodetud elektrienergiat[8]. Siiski, kui ettevõte toodab nimetatust suurema netovõimsusega tootmisseadmete abil elektrienergiat, kehtib ettevõttele eelnimetatud aktsia- ja osakapitali nõue. Siinkohal on seisukoha võtnud ka õiguskantsler Ülle Madise, kes on öelnud, et selline aktsia- ja osakapitali nõue piirab põhjendamatult ettevõtlusvabadust[9]. Näiteks kui ettevõttel on mitu tootmisseadet, millest kõigi võimsus on eraldi alla 200 kW, kuid kokku üle 200 kW, kehtib sellele ettevõtjale ELTS-is sätestatud aktsia- või osakapitali nõue. Kui ettevõttel oleks tootmisseadmeid mitu, kuid nende võimsus kokku jääks alla 200 kW, ei kehtiks ka eelnimetatud kapitalinõue.

Oluline on märkida, et ELTS sätestab eraldi nõuded ka tegevusloale. Nimelt on elektrienergia tootmiseks nõutav tegevusluba[10], välja arvatud siis, kui elektrienergiat toodab üks tootja kokku alla 200 kW netovõimsusega tootmisseadmete abil[11].

Kes peab korraldama tegevuse auditeerimise?

Võiks eeldada, et kuna seadusandja on üldiselt sätestanud leebemad nõuded tootjale, kes toodab kokku alla 200 kW netovõimsusega tootmisseadmete abil elektrit – näiteks tegevusloa kohustuse puudumine, kapitalipiirangu puudumine – siis jätkatakse sama suundumust ka auditeerimise puhul. Paraku see nii aga ei ole. ELTS-i järgi on elektriettevõtja kohustatud korraldama oma tegevuse auditeerimise[12]. Ei ole oluline, milline on elektritootmisseadmete võimsus. Järelikult tuleb auditeerimine korraldada igal elektriettevõtjal, olenemata sellest, kui suur on elektriettevõtja tootmismaht või milliste seadmetega elektrit toodetakse (v.a. süsteemiga ühendamata ja alla 100 kW võimsusega tootjad). Sellisest seadusesättest tuleneb auditeerimiskohustus ka paljudele väiksematele ettevõtetele, kes toodavad elektrienergiat ainult endi tarbeks, kellel puudub tegevusloa taotlemise nõue ning kelle kapitali suurus ei ole seaduses ette nähtud, kuid kel siiski on kohustus korraldada oma tegevuse auditeerimine.  

Praktikas toodavad ettevõtted elektrit siiski enda põhitegevuse (nt põllumajanduse) toetamiseks. Kui elektritootjaks loetakse ELTS-i alusel kõiki ettevõtjaid, kes toodavad elektrienergiat (v.a. süsteemiga ühendamata ja alla 100 kW võimsusega tootjad), ja neile laieneb ELTS-i järgi kohustus korraldada oma tegevuse auditeerimine, tõusetubki küsimus – millist tegevust ja mida täpsemalt peab elektriettevõtja auditeerima? Kas kogu ettevõtte tegevust, või ainult seda osa, mis on seotud elektritootmisega? Kui seadusandja on lähtunud eeldusest, et elektritootja auditeerib kogu tegevust (st lisaks elektritootmisele ka põhitegevust), siis kas selline auditeerimiskohustus on proportsionaalne ja põhjendatud? Üldised audiitortegevuse nõuded sätestab audiitortegevuse seadus (edaspidi AudS), mille § 91 ja § 92 sätestavad vastavalt ka auditi kohustuse nõuded ja ülevaatuse nõuded.

Praegu on paraku olukord, kus auditi tegemise kohustus rakendub seega ka ettevõttele, kes ei pruugi isegi mikroettevõtja näitajaid ületada (varad ei ületa 175 000 eurot ja kelle müügitulu ei ole suurem kui 50 000 eurot aruandeperioodil). Elektriettevõtja aastaaruande auditeerimise kohustus suurendab kindlasti aruande kvaliteeti ja informatiivsust, kuid keeruline on hinnata aruande tarbijatele loodavat kasu võrreldes selle kohustuse täitmisega kaasneva kuluga.

ELTS sätestab, et ettevõtjal on kohustus koostada bilanss ja kasumiaruanne tegevusalade kaupa, kuid puuduvad täpsemad juhendmaterjalid, mis oleksid aluseks tegevusalade jaotamisele ja vastavate aruannete koostamisele. Sellest lähtuvalt on ettevõtte juhatusel vaja välja töötada täpsem praktika selle kohta, kuidas on toimunud tegevusalade lõikes tulude ja kulude eristamine. Need põhimõtted peavad olema dokumenteeritud ja järjepidevalt rakendatud, kuna nende suhtes peab ka audiitor tegema omapoolsed protseduurid. Audiitor veendub, et aruandes on elektrienergia tootmisega seotud info avalikustatud tegevusalade lõikes olulises osas kooskõlas juhtkonna kehtestatud põhimõtetega. Kokkuvõtvalt lisatakse audiitori arvamuses eraldi lõik ka selle kohta, kas toodud info on kehtiva seadusandluse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega kooskõlas või mitte.

Lõpptulemusena tekib küsimus, kas ettevõte, kes toodab elektrit, kuid kes ei ole AudS-i mõttes auditi ega ülevaatuse kohuslane, on siiski kohustatud oma tegevust täielikult auditeerima? Võttes arvesse praegust turuolukorda, kus elektriettevõtjatena klassifitseeruvaid ettevõtteid on oluliselt lisandunud, ja arvestades, et ELTS võeti vastu juba 11.02.2003, oleks ehk  seadusandjal aeg selles sisalduvate sätete sõnastust korrigeerida ning hinnata eelnimetatud sätete proportsionaalsust.

[1] Elektrituruseadus, RT I, 13.03.2019, 46. § 1 lg 1.

[2] Ibid., § 6.

[3] Ibid., § 7 lg 1.

[4] Ibid., § 7 lg 2 – tootja, kelle Eestis asuvate tootmisseadmete netovõimsus koos temaga ühte kontserni kuuluvate teiste tootjate Eestis asuvate tootmisseadmete netovõimsusega kokku ei ületa 10 MW. Küll on väiketootjal õigus saada põhivõrguettevõtjalt toetust elektrienergia eest, kui elektrienergia on toodetud tõhusa koostootmise režiimil tootmisseadmega, mille elektriline võimsus ei ületa 10 MW.

[5] Ibid., § 3 lg 24.

[6] Ibid., § 15 lg 1.

[7] Ibid., § 15 lg 3.

[8] Ibid., § 15 lg 5.

[9] Õiguskantsler: elektrituruseadus piirab põhjendamatult ettevõtlusvabadust. 11.09.2019, veebis kättesaadav aadressil: https://www.rup.ee/uudised/oigus/oiguskantsler-elektrituruseadus-piirab-p-hjendamatult-ettev-tlusvabadust (Viimati avatud 09.12.2019).

[10] Elektrituruseadus § 22 lg 1 p 1.

[11] Ibid., § 22 lg 2 p 1.

[12] Ibid., § 17 lg 4.