5 levinumat puudust krediidivõimelisuse hindamisel

Tarbijakrediidi pakkumine ja seda reguleeriv õigusraamistik on olnud aastaid aktiivse arutelu objekt. Ühelt poolt küsitakse, kas kehtivad nõuded on liiga ranged ja piiravad krediidiandjate tegevust, teisalt aga seda, kas olemasolevad kontrollid on piisavad, et tagada vastutustundlik laenuandmine ja kaitsta tarbijat ülemäärase laenukoormuse ja makseraskuste eest.

Tänapäeval ootavad kliendid kiiret, lihtsat ja mugavat teenust, mis tähendab, et krediidiandjad peavad leidma tasakaalu regulatiivsete nõuete täitmise, riskide juhtimise ja hea kliendikogemuse vahel. Krediidi väljastamise kiire tempo juures muutuvad üha olulisemaks küsimused, kui hästi toimivad organisatsiooni sisemised kontrollid, kas krediidivõimelisuse hindamise põhimõtted on paigas ja neid järgitakse järjepidevalt, kas krediidi andmise otsused on piisavalt dokumenteeritud ja põhjendatud ning kas krediidiandja protsessid toimivad ka praktikas nii, nagu need on kirjeldatud ettevõtete sisekordades.

Siseaudiitorina olen nende küsimustega tihti silmitsi ja näen, et sõltumata organisatsiooni suurusest või ärimudelist korduvad sageli samad kitsaskohad. Toon siinkohal välja viis levinumat puudust, mida siseaudiitorina krediidivõimelisuse hindamise protsessi auditites tuvastanud olen. Nende kitsaskohtade lahendamine krediidiandja juures aitab lisaks regulatiivsete nõuete täitmisele vähendada krediidiriski ja tugevdada tarbijate usaldust.

1. Kliendi sissetulekute hindamisel arvestatakse nende hulka ebaregulaarseid või mittesobivaid tulusid

Krediidivõimelisuse hindamise üks olulisemaid etappe on tarbija sissetuleku korrektne hindamine. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt peab krediidiandja hindama kliendi regulaarset sissetulekut ning veenduma, et see võimaldab krediidikohustusi täita kogu laenuperioodi vältel. See tähendab, et lisaks sissetuleku suurusele tuleb hinnata ka selle laekumise regulaarsust ja püsivust.

Siseaudiitorina laenutoimikuid testides näen tihti olukordi, kus sissetuleku hulka on arvestatud ka ebaregulaarse iseloomuga väljamakseid, näiteks tööandja makstavaid kuluhüvitisi, lähetusrahasid, sõidukompensatsiooni, päevarahasid või tulemustasusid, mille laekumine ei ole regulaarne ega garanteeritud. Selliste tulude arvestamine tarbija regulaarse sissetuleku hulka võib anda tema maksevõimest moonutatud pildi ning viia olukorrani, kus tarbija tegelik võime krediidikohustusi täita on üle hinnatud.

Sageli peitub probleemi põhjus selles, et ettevõttes ei ole üheselt määratletud, milliseid sissetulekuid võib krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta. Selle tulemusena teevad erinevad krediidianalüütikud sarnaste juhtumite puhul erinevaid otsuseid või loevad automaatsed krediidihindamise süsteemid, kuhu on vajalikud parameetrid jäänud sisestamata, regulaarsete sissetulekute hulka ka ebaregulaarse loomuga tulusid. 

Sellise olukorra vältimiseks on krediidiandjal oluline kehtestada selged ja ühesed reeglid, milliseid tululiike loetakse püsivaks sissetulekuks ning millistel juhtudel tuleb ebaregulaarseid tulusid käsitleda konservatiivsemalt või krediidivõimelisuse hindamisest üldse välja jätta. Oluline on selliste tulude tuvastamiseks seada ka toimivad parameetrid automaatsetesse krediidivõimelisuse hindamise süsteemidesse. See aitab tagada järjepidevad krediidiotsused, vähendada krediidiriski ning tõendada järelevalve ees, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgitakse ka praktikas.

2. Majapidamiskulude ja ülalpeetavate arvestamise põhimõtted ei ole piisavalt põhjendatud

Tarbija maksevõime hindamisel ei piisa üksnes sissetuleku analüüsimisest, sama oluline on hinnata ka tarbija igakuiseid püsikulusid. Näen sageli, et majapidamiskulude ja ülalpeetavatega seotud kulude arvestamise põhimõtted ei ole sise-eeskirjades piisavalt kirjeldatud. Näiteks ei ole selgelt määratletud, millal tuleb lähtuda kliendi tegelikest kuludest ja millal võib kasutada standardiseeritud kulumäärasid, kuidas arvestatakse erineva suurusega leibkondi või millistel alustel hinnatakse ülalpeetavatega seotud kulusid. Samuti kasutatakse mõnikord kulumäärasid, mis põhinevad aegunud statistikal ega kajasta enam tegelikku elukallidust. 

Liiga optimistlikud eeldused võivad viia olukorrani, kus tarbija vabareserv hinnatakse tegelikkusest suuremaks ning tema krediidivõimelisust ülehinnatakse. Hea praktika on kehtestada selged ja põhjendatud metoodikad ülalpeetavatega seotud ning majapidamiskulude arvestamiseks, määrata erinevate kululiikide lõikes mõistlikud kulumäärad, vaadata kasutatavad kulumäärad regulaarselt üle ja dokumenteerida nende aluseks olevad eeldused. See aitab tagada, et krediidiotsused põhinevad tarbija tegeliku maksevõime realistlikul hinnangul.

3. Tuleviku riskide hindamine piirdub sageli tänase olukorraga

Krediidivõimelisuse hindamisel keskenduvad krediidiandjad enamasti tarbija praegustele sissetulekutele ja kohustustele, kuid märksa vähem analüüsitakse, kuidas võib tarbija maksevõime muutuda kogu krediidiperioodi jooksul. Eriti pikaajaliste krediidilepingute puhul on oluline hinnata ka võimalikke tulevikus aset leidvaid muutusi, näiteks pensioniikka jõudmist, sissetuleku vähenemist või muude rahaliste kohustuste suurenemist.

Sellist tundlikkuse analüüsi kas ei tehta või tehakse piiratud ulatuses. Enamasti puudub selleks ühtne metoodika. Realistlike stsenaarium-analüüside puudumisel ei ole võimalik tarbija tuleviku maksevõimet hinnata. 

Hea praktika on määratleda selged põhimõtted, millal ja milliste riskitegurite puhul tuleb hinnata kliendi tulevast maksevõimet, kuidas seda teha ja mil moel selliseid hinnanguid dokumenteerida. See aitab teha läbimõeldumaid krediidiotsuseid ja vähendada riski, et kliendi maksevõime halveneb oluliselt juba krediidiperioodi jooksul.

4. Ettevõtte sise-eeskirjad ja tegelik praktika ei ole kooskõlas

Üks sagedasemaid puuduseid on see, et organisatsiooni sise-eeskirjad ei kajasta tegelikku töökorraldust. Sageli on krediidiandja sisekord koostatud regulatsioonide nõudeid ümber kopeerides ning sisaldab seetõttu nõudeid või protseduure, mis ettevõtte ärimudelile tegelikult ei kohaldu. Samuti tuleb ette olukordi, kus kord on ajale jalgu jäänud – protsesse on vahepeal muudetud, kuid dokumentatsioon on jäänud uuendamata.

Praktikas tähendab see, et töötajad tegutsevad ühtede reeglite järgi, samal ajal kui dokumentatsioon kirjeldab midagi muud. Kuigi tegelik protsess võib olla seadusega kooskõlas ja toimida hästi, kaasneb sellise lahknevusega mitu praktilist riski. Näiteks ei pruugi uued töötajad saada ühesugust väljaõpet, sarnaseid juhtumeid võidakse lahendada erinevalt ning protsessi järjepidevus hakkab sõltuma üksikute töötajate kogemusest, mitte ettevõttes  kehtestatud ühtsetest põhimõtetest. Samuti muutub keerulisemaks kontrollide toimimise jälgimine, protsessi arendamine ja muudatuste elluviimine. Kui tegelik praktika ei ole dokumenteeritud, on ettevõttel keerulisem tõendada nii siseauditi kui ka järelevalve ees, et krediidivõimelisuse hindamine toimub läbimõeldult, järjepidevalt ja kontrollitult.

Sise-eeskirja koostamise eesmärk ei ole seaduse teksti ümberkirjutamine. Hea sise-eeskiri kirjeldab selgelt ja praktiliselt just neid tegevusi, mida ettevõttes igapäevaselt tehakse, määrab vastutajad ning selgitab, kuidas õigusaktidest tulenevaid nõudeid organisatsioonis täidetakse. 

Oluline on tagada, et sise-eeskirju vaadatakse regulaarselt üle ning ajakohastatakse iga kord, kui muutuvad protsessid, süsteemid või regulatiivsed nõuded.

5. Automaatsete krediidihindamise süsteemide toimimine ei ole piisavalt dokumenteeritud

Üha enam krediidiandjaid kasutab krediidivõimelisuse hindamisel automaatseid otsustus- ja hindamissüsteeme, mis muudavad protsessi kiiremaks, vähendavad käsitööd ning tagavad ühtlasemad otsused. Siseaudiitorina näen aga sageli, et ettevõtete sise-eeskirjad ei kirjelda süsteemi toimimise põhimõtteid piisava detailsusega. Näiteks ei ole süsteemi kirjeldustest võimalik aru saada, milliseid andmeid süsteem kasutab, kuidas hindab süsteem tarbija sissetulekuid ja kohustusi, millised on automaatsed otsustuskriteeriumid või millal suunatakse krediiditaotlus manuaalsesse ülevaatamisse.

Hea praktika on kirjeldada sise-eeskirjades automaatsete süsteemide roll krediidivõimelisuse hindamisel, nende peamised otsustusloogikad ning kontrollid, mis aitavad tagada, et süsteem teeb otsuseid kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõtetega. Kirjeldus peaks olema sellise detailsusega, et ka kolmas osapool saab seda lugedes aru, kuidas süsteem krediidivõimelisuse hindamise protsessi teostab ja tulemuseni jõuab ning tal oleks võimalik kirjelduse põhjal protsessi manuaalselt korrata ja samade tulemusteni jõuda. See suurendab protsessi läbipaistvust ning aitab tõendada, et automatiseeritud otsused on põhjendatud ja kontrollitud. 

Kui mõni eeltoodud tähelepanek tundus tuttav, võib olla õige aeg oma krediidivõimelisuse hindamise protsess värske pilguga üle vaadata. Igapäevatöös võivad harjumuspärased kitsaskohad jääda märkamatuks. Siseaudit aitab hinnata, kas sise-eeskirjad, tegelik töökorraldus, automaatsüsteemid ja kontrollid toimivad kooskõlas ning toetavad vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Sõltumatu kõrvalpilk aitab tuvastada parenduskohti, vähendada regulatiivset riski ja krediidiriski ning muuta protsessi läbipaistvamaks, tõhusamaks ja usaldusväärsemaks.