Riigikogu on heaks kiitnud mitmed töösuhteid mõjutavad muudatused, millest paljud jõustuvad järgneva aasta jooksul ja muudavad töö tegemist puudutavate kokkulepete sisu. Siin artiklis vaatame üle need uuendused, mis nii tööandjat kui ka töötajat enim mõjutavad.
Alates 1. jaanuarist kehtib Tervisekassa makstavale ajutise töövõimetuse hüvitisele ülempiir. Ühe kalendripäeva hüvitise ülempiiri leidmiseks jagatakse kahekordne Eesti keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav ühe kalendrikuu tulu 30-ga. Töötajale kehtiv hüvitise ülempiir arvutatakse üle-eelmise kalendriaasta andmetel. Näiteks kui töötaja avab haiguslehe 3. märtsil 2026, siis hüvitise ülempiir arvutatakse 2024. aasta andmete alusel.
Tervisekassa avaldab nimetatud ülempiiri oma veebilehel hiljemalt 1. detsembriks. 2026. aastal on hüvitise ülempiir 126,87 eurot päevas. Piirmäär kehtib Tervisekassa makstavale hüvitisele alates 9. haiguspäevast, hoolduslehtedele alates 1. päevast, kuid ei mõjuta ega piira tööandja makstud osa.
Kehtiva seaduse kohaselt võib tööandja vabatahtlikult kompenseerida töötajale temaga töölepingus kokku lepitud töötasu ja haiguslehe alusel makstava hüvitise vahe (haiguslehe puhul maksimaalselt 30% ja hooldushüvitise puhul maksimaalselt 20% töötasust). Teisisõnu võib tööandja säilitada töötajale haiguse ajal tema palga. Seoses ülempiiri kehtestamisega võivad tööandjad hüvitada töötajale keskmise töötasu ja ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri vahe sotsiaalmaksuvabalt. Sellest tulenevalt võib tööandja hüvitada täiendavalt 8% keskmisest töötasust, kui ülempiiri rakendamise tõttu väheneb Tervisekassa makstav hüvitis 70%-lt 62%-le. Täiendava hüvitise summa peavad tööandjad arvutama enda makstud töötasu andmete põhjal.
Ajutise töövõimetuse (haiguslehe) ajal töötamise reeglid muutuvad uue aasta 1. aprillist. Kehtiv regulatsioon lubab osaliselt tööle naasta alles pärast 60. haiguspäeva, võimaldades töötajal saada palgavahe hüvitist alates haiguse 61. päevast kuni 122. kalendripäevani. Senine kord on olnud jäik, piirates töötaja võimalikku panustamist ja pikendades tööandja koormust haiguslehel oleva töötaja asendamisel. Seadusemuudatus lubab töötajal osaliselt või kohandatud tingimustel tööle naasta alates 31. haiguspäevast ja sellise korraldusega töötada kuni 152 päeva. Tööandjale tähendab see paindlikkust graafikute koostamisel, töötajate oluliste teadmiste ja oskuste säilitamist igapäevastes tööprotsessides ning töötajatele võimalust säilitada oma sissetulek. Seadusandja eesmärk on vähem kui 30 päeva kestvate haiguslehtede puhul tagada töötajatele vajalik aeg taastumiseks ja puhkamiseks.
Hüvitiste piirmäärade kehtestamise ja muutmise valguses tasub tööandjatel üle vaadata pakutavate hüvede ja toetuste paketid, mille eesmärk on nii ajutise kui ka pikemaajalise töövõime vähenemise korral töötajaid abistada.
Praeguste reeglite kohaselt arvutatakse vanemahüvitis ümber juhul, kui vanem teenib hüvitise maksmise kuul rohkem kui poole vanemahüvitise ülempiirist. Arvestades, et vanemahüvitise ülempiiri arvutamiseks kasutatav kordaja väheneb kolmekordse suuruse asemel kahekordsele, kaotatakse piirang vanemahüvitise saamise perioodil teenitud tulule.
Sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimise piirangu kaotamise eesmärk on leevendada vanemahüvitise ülempiiri vähendamist ning motiveerida vanemaid tulu teenimist jätkama. Samuti lihtsustab muudatus vanemahüvitise süsteemi ja vähendab bürokraatiat, sest kaob pidev tulude jälgimise ja teavitamise kohustus.
Töölepingu seaduse muudatuste hulgas lahendatakse õppekohustuse laiendamisega seotud alaealiste tööaja piirangu mure. Muudatus võimaldab põhikooli lõpetanud 15–16-aastasel või 17-aastaseks saanud alaealisel soovi korral ja seadusliku esindaja nõusolekul töötada täistööajaga, st 8 tundi päevas ja 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.
Töölepingu seaduse muudatus täpsustab, et iganädalane puhkeaeg hõlmab ka igapäevast puhkeaega. Muudatusega pöördutakse tagasi enne Euroopa Kohtu lahendi jõustumist kehtinud praktika juurde. See tähendab, et töötajale peab jääma seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega ja summeeritud tööaja arvestuse puhul 36 tundi.
Töölepingu seadusesse viiakse sisse muudatus, mis lubab tööandjatel sõlmida töötajatega paindliku tööaja kokkuleppeid, mille kohaselt töötaja tööaeg jaguneb kokkulepitud töötundideks ja lisatundideks. Tööandjad peavad silmas pidama, et töötaja minimaalne tunnitasu peab olema 1,2-kordse töötasu alammäära suurune ja töötajale peab olema tagatud vähemalt 10 töötundi nädalas.
Paindliku tööaja kokkuleppe rakendamine tähendab tööandjatele täiendavaid kohustusi tööaja arvestuse pidamisel, nõudes tehnoloogilisi arendusi ja täiendavate protsesside väljatöötamist. Lisatundide tegemine peab toimuma töötaja eelneval kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul ning kui lisatunnid on viimase kuue kuu jooksul muutunud püsivaks, tuleb töögraafik ja kokkulepitud töötundide arv ümber vaadata.
Pane tähele! Töölepingu seaduse muudatuste jõustamisega tuleb olla kannatlik, sest tehnilise vea tõttu ei ole Vabariigi President seadust välja kuulutanud ning praegu ei ole muudatuste jõustumise täpne kuupäev selge.
Et olla kursis majanduses toimuvaga, saada õigeaegselt infot seadusemuudatustest ja olulisematest arengusuundadest meie teenustevaldkonnas, tellige meie uudiskiri.
