„Eks see mingi pisik ole,“ sõnastab Grant Thornton Rimessi partner ja vandeaudiitor Janno Greenbaum põhjuse, mis sunnib teda end jooksumaratonidel proovile panema. Olgu siis paduvihmas ja jaheduses või hoopis lagipähe lõõskava päikese käes.
Nagu öeldakse: kes teeb, see jõuab. Nii ka Janno, kelle kontole on nelja aastaga kogunenud muljetavaldavad 28 jooksu- ja 29 suusamaratoni. Esimest korda pani ta jooksumaratoonari särgi selga 2010. aastal SEB Tallinna maratonil ning esimesel välismaratonil lippas poolteist aastat hiljem Stockholmis. Rootslaste pealinnas toimunud jooksuüritus on talle meelde jäänud ka ühe ekstreemsemana. „Stockholmi maraton toimus 2. juunil, aga väljas oli 4 kraadi sooja ja vihma sadas. Lehed kirjutasid, et jõulude ajal oli soojem ilm olnud! Mul polnud kindaidki ja kui tossupaelad lahti tulid, olid käed nii kohmetunud, et oli võimatu paelu taas kinni siduda,“ meenutab Janno ekstreemset kogemust jaanikuisest Stockholmist.
Ometi ei võtnud see tal jooksuisu ära ning riburada pidi on järgnenud aina uusi ja uusi jookse. Näiteks sel aastal on Janno osalenud juba 11 maratonil ja 2015. aastal on plaanis osaleda kaheksal. Vandeaudiitorile omase täpsuse ja põhjalikkusega peab Janno oma osalemiste, välja joostud aegade, kulude jms üle täpset arvestust ning mis seal salata, põhjalikkus ja ette planeerimine on maratonidele pääsemiseks tegelikult hädavajalik.
Inimesi on tabanud spordihullusNii aitabki loomuomane põhjalikkus Jannol maratonielus n-ö joonel püsida, sest nagu ta ise ütleb, on inimesi nii Eestis kui mujal maailmas tabanud spordihullus. „Tuleb aasta ette planeerida, et suurtele jooksudele või suusaüritustele osalemisvõimalus saada ja seegi ei pruugi aidata. Näiteks 2015. aasta Vasaloppeti murdmaasuusatamise maratonile müüdi 16 000 stardikohta välja 90 sekundiga!“ kirjeldab Janno. Jannol on Vasaloppetilt üks medal juba käes ja nii arvabki ta, et kuigi tal õnnestus 16 000 õnneliku sekka pääseda, siis osalema ta 2015. aastal siiski ei lähe, kuna samal ajal toimub teinegi pinget pakkuv suusasõit.
Osadel maratonidel ei loe aga piletiostmisel kiirus, vaid hoopis loosiõnn. Näiteks Londoni maratonile, mis on ühtlasi maailma suurimaid heategevusüritusi, loositakse osalemisvõimalus ning Janno sõnul tundub talle, et neil, kes osalemise eest alla 2000 naela pakuvad, ei ole lootustki löögile pääseda. Summad, mis niimoodi heategevuseks kogunevad, on loomulikult suured – näiteks tänavu saadi kokku veidi üle 53 miljoni naela. „Sul võib olla aega, raha ja muid võimalusi, aga ikkagi ei pruugi sa loosiga löögile pääseda,“ nendib Janno, kes on kaks korda üritanud Londonisse jooksma saada, kuid tulutult.
Mitte ühtegi katkestatud jooksumaratoni
Aga miks ta seda kõike siis teeb? Joosta 3,5-4 tundi 42 kilomeetri ja 195 meetri läbimiseks ei ole ju käkitegu ning kui stardijoonele pääsemine veel keeruliseks ka tehakse…? Isa eeskujul terve elu sporti teinud Janno sõnul on see sisemine vajadus. „Võistlusmomenti ma niivõrd oluliseks ei pea. Mul on iga kord eesmärk maraton läbida ja saada positiivne elamus, mitte niivõrd teatud aeg välja joosta või sõbrast parem olla,“ kirjeldab Janno, kes käibki jooksmas koos sõbraga ning saab pealtvaatajate seast otsida elukaaslase ergutavat pilku.
Kuigi aiman vastust juba ette, küsin siiski, kas ta vahel katkestanud on. Nagu arvata oligi, siis jooksumaratonidel pole seda juhtunud, küll aga katkestas Janno kord Haanja100 rattavõistluse – ja loomulikult kahetses seda.
Samas tunnistab ta, et eks paaril korral on joostes nii suur n-ö sein ees olnud, et on tekkinud mõte pooleli jätta. Kuid nagu öeldud, mõtteks on see jäänudki. Üks läbi aegade raskemaid jookse oli Jannol tänavu Šveitsis, kus Alpides toimus mägimaraton Swiss Alpine. „Raja kõige kõrgem punkt oli 2700 meetri peal ning kümmekond meetrit jooksime läbi lume. Sooja oli umbes 3-4 kraadi. Ja kui arvata, et mäest alla laskudes saab puhata, siis tegelikult see nii pole, sest rada on libe ja kivine,“ selgitas Janno, kes läbis distantsi 5 tunni ja 49 minutiga. Arvestades raja raskust, pole ka imestada, et osalejate arv jääb Swiss Alpinel umbes 1000 inimese kanti, vastukaaluks umbes 40 000 jooksjale Londonis või Berliini maratonil, mis on maailma üks suuremaid jooksuüritusi.
Maratonile igasse Euroopa pealinna
Jannol on enda jaoks läbi mõelnud, et tahab osaleda igas Euroopa pealinnas korraldataval maratonil ning tänaseks on 11 pealinna n-ö linnukese kirja saanud – Berliin, Budapest, Amsterdam, Pariis jne. Lisaks on ta mõelnud, et ühte ja sama maratoni kaks korda joosta ei tahaks, sest uued kogemused ja emotsioonid maksavad ka midagi. Siiski on selleski reeglis erandeid, sest kui maraton ikka n-ö koduhoovis – näiteks Tallinnas või Helsingis – toimub, siis ei saa osalemata jätta.
Emotsioonide poolest on suured maratonid muidugi rikkalikumad kui väiksemad jooksud Eestis, kus Janno siiski samuti hea meelega käib. „Luxembourgi maraton on eriline selle poolest, et see algab õhtul kell seitse. Väljas on pime, aga linn on tuledesäras. Berliinis on kõige suurem melu, bändid mängivad raja ääres ja hetkeksi ei teki tunnet, et oled üksi. Publik ja melu innustavad,“ selgitab Janno. Seevastu Eestis on maratone, kus on vähe nii osalejaid kui ka pealtvaatajaid ja nii polegi imestada, kui jooksja saab õige mitmeid kilomeetreid metsa või põldude vahel täielikus üksinduses lipata.
Tulevikuplaanidest rääkides on Janno unistus osaleda täispikal triatlonil, kus tuleb 3,9 km ujuda, siis 180 km ratta seljas vändata ja lõpuks maratonidistants läbi joosta. „Ujumisoskus pole nii veel hea, et osaleda saaks,“ nendib Janno mõtlikult.
Südamelähedane suusatamine
Lisaks jooksumaratonidele käib Janno aktiivselt ka suusavõistlustel. Tegelikult on suusatamine talle südamelähedasemgi kui jooksmine. Jannol on praegu n–ö korraga käigus kolm ülemaailmse maratonisarja Wordloppet passi, kuhu tuleb templid koguda 10 erinevas riigis osaletud maratonide kohta ja seejuures peab üks neist olema toimunud teisel kontinendil. Kui ühes passis vajalikud 10 templit käes, saab meistritiitli. „Praegu on ühes passis 8 templit koos, üheksas lisandub eeloleval hooajal, aga kümnes tempel seisab Ameerikasse sõitmise taga,“ tunnistab Janno, kes osales Wordloppeti sarjas esimesel välismaratonil 2012. aastal jaanuaris Tšehhis.
Rootslaste kuulsal Vasaloppetil, mida peetakse maailma üheks raskeimaks vastupidavusvõistluseks, on Janno samuti käinud ning medaligi välja sõitnud. Medal on seda väärtuslikum, et kõik Vasaloppetil finišijoone ületajad medalit ei saa. See tunnustus saab osaks vaid neile, kes ei ole Vasaloppetil aeglasemad kui ütleb järgmine valem: võitja aeg+ 50%. 2014. aastal sõitis Janno Vasaloppetil välja aja 5.56.50 ning see oli piisav, et medal kaela saada.
Janno tunnistab, et maratonidel käimine nõuab ka osavat klapitamist töökohustustega. „Minu põhitöö aeg jääb jaanuari ja mai vahele. See aga on lumeperiood, mil toimuvad suusamaratonid. Kui tahta neist osa võtta, siis tuleb midagi ohverdada. Kliendid ei kannata, aga oma inimestega olen küll aegu klapitanud. Enamus töökaaslastest on mu kiiksust teadlikud ja ma olen neile väga tänulik, et nad on mulle vastu tulnud,“ lisab Janno tänulikult.
„Ühtpidi kulutan küll energiat, kuid energia, mida ma maratonidelt vastu saan, annab jõudu edasi toimetada,“ võtab Janno spordijutu kokku.
