Erisoodustusmaks

Tööalane koolitus ja reklaamüritus: erisoodustus või mitte?

Autor: Gaily Kuusik

Tööandjad seisavad tihti valiku ees, kas ja kuidas oleks võimalik töötajaid motiveerida ning meeskonnavaimu kasvatada, ilma et tekiks erisoodustuselt maksukohustus. 

Ettevõtlusega seotud kulude ja erisoodustuste teema pole ju midagi uut, kuid ikka ja jälle tekib olukordi, kus parima ja õiglaseima lahenduse peab looma kohus. Sellega seoses on sobiv meelde tuletada Tallinna Ringkonnakohtu 2010. aasta lahendit kohtuasjas nr 3-08-1465, mis üldistades puudutab ettevõtlusega seotud kulusid ning erisoodustusi.

Koolitus ja meelelahutus käsikäes

Äriühing korraldas oma töötajatele koolitusi ning koosolekuid väljaspool äriühingu igapäevast majandustegevust ning väljaspool tööaega. Maksumaksja selgituse kohaselt oli koolituste kavas väike osa lisaks tööalastele teemadele ka meelelahutust, toitlustust ning majutust. Maksuhaldur hindas esitatud kava ja kulutusi ning leidis, et selliste ürituste kulusid tuleb tööandjal maksustada 50% ulatuses kui erisoodustust.

Kohus nõustus maksuhalduriga, põhjendades oma otsust asjaoludega, etkuna üritus ei toimunud tööajal, sellest osavõtu eest töötajaid eraldi ei tasustatud ning üritusest osavõtt oli vabatahtlik, ei saa üritust pidada töötajate poolt tööandja huvides töökohustuse täitmiseks. Kui tööandja eesmärk oleks olnud vaid edastada töötajatele aasta kokkuvõtete tegemise vormis tähtsat teavet, puudunuks vajadus korraldada selleks pidulikumat laadi koosviibimist (infot saab edastada ka muude kanalite kaudu) ning nõuda tööks vajaliku informatsiooni edastamise eest osavõtutasu maksmist. Samuti oleks kaebuse esitaja pidanud üritusel osalemist sellisel juhul käsitlema eraldi tasustatava tööajana ning üritusel osalemine oleks pidanud olema kõigile töötajatele kohustuslik, mitte vabatahtlik.Kuna maksumaksja ei vaidlustanud, et koolituse osa üritusest endast moodustas vaid 50% ega pakkunud ise välja ka muud proportsiooni, oli kohtute hinnangul maksuhalduri hindamise teel maksu määramine õiguspärane.

Siinkohal poleks korrektne teha absoluutset järeldust, et alati, kui korraldatakse oma töötajatele koolitusi väljaspool töö tegemise kohta, oleks kulutus alati 50% ulatuses erisoodustus. Pigem soovin rõhutada, et maksumaksjana tuleb arvestada tõendamiskoormusega. Kui 50% ulatuses erisoodustust maksta ei soovi, peab olema valmis maksuhaldurile usutavalt tõendama teistsuguse proportsiooni õiguspärasust.

Töökohustus, mitte meelelahutus

Oluline on, et lisaks tööandja paberil kajastatule ka töötajad ise tunneksid, et üritustel osalemine oli töökohustus, mitte aga meelelahutus. Ka kohus on lahendis selgitanud, et töötajale tehtud soodustuse kvalifitseerimisel TuMS § 48 lg 4 mõttes erisoodustusena on oluline ka see, kas konkreetne kulutus on tehtud töötaja või tööandja huvides. Erisoodustuseks on sellised töötaja huvides tehtud kulud, mis ei ole otseselt vajalikud tööandja jaoks või mille vajalikkus või kasulikkus tööandja jaoks on teisejärguline, võrreldes töötaja kasuga.

Selles kaasuses oli maksuhaldur kavalalt küsitlenud töötajaid, kelle töösuhe oli lõppenud ning kes ei häbenenud toimunud üritust hellitavalt näiteks jõulupeoks nimetada. Seega tuleb alati arvestada ka asjaoluga, et maksuhalduri kontrollivõtted on täna juba väga asjakohased ning leidlikud.

Kliendiüritused – kas töötaja teeb tööd või lõbutseb?

Lisaks töötajatele mõeldud üritustele tuleb ette ka nn kliendiseminare ja reklaamiüritusi. Eelpoolviidatud lahendis oli lisaks aastalõpu „koolitusele“ jäänud maksuametile hammaste vahele ka üks kliendiüritus. Ürituse eesmärk oli lepitada kliente ja koostööpartneid, kes said ehmatada või kannatada müügikohas tekkinud veeavarii tõttu. Maksuhalduri soov oli maksustada „lepituspeol“ osalenud töötajatega seotud kulud, kuid ringkonnakohus selle lähenemisega ei nõustunud, leides, et pigem olid töötajad sellel üritusel teenindaja rollis ehk tegid oma tööd.

Ringkonnakohus selgitas, et asjaolu, et üritusel osalesid oma töötajaid, erisoodustuse tegemise tuvastamiseks ei piisa. Maksuhaldur peab olema suuteline tõendama, et töötajad on saanud soodustuse ja alles siis saab kulude maksustamise seisukohalt tähtsaks oma töötajate osakaal ning neile pakutud soodustused. Ka asjaolu, et oma töötajaid viibib üritusel rohkem, kui külalisi, ei ole aluseks ürituse erisoodustuseks klassifitseerimiseks. 

Loo moraal on ühene – mida selgemalt ja täpsemalt igaüks ise oma kulud dokumenteerib ja põhjendab, seda väiksem on maksuhalduri võimalus oma tahet kohtus läbi suruda. Siit ka lihtne soovitus — kui tahate paremat kui 50/50 võimalust, tuleb selleks ka ise vaeva näha. Tihti polegi raamatupidaja see, kes peaks langetama otsuse, kuhu mingi kulu kuulub ning kui palju on sellel seost ettevõtlusega — see ülesanne peaks kuuluma ikka neile, kellel on otsustamise pädevus.