Riigihankeõiguse reform

Reform EL riigihankeõiguses toob rohkem paindlikkust

Marko Rebane Marko Rebane

Käesoleva aasta jaanuaris andis Euroopa Parlament rohelise tule kolmele Euroopa Komisjoni riigihangete direktiivi ettepanekule, mille alusel on Rahandusministeerium asunud ette valmistama ka uut riigihangete seaduse eelnõud: direktiiv 2011/438 ehitustööde, asjade või teenuste ostmist valdkonnas, direktiiv 2011/439 vee-, energia-, transpordi- ja postiteenuse osutamise valdkonnas ning direktiiv 2011/437, mis kehtestab reeglid seni reguleerimata kontsessioonilepingute valdkonnas.

Ettevõtjatele ja avaliku sektori asutustele, kelle majandusaasta kulgeb valdavalt riigihangete taktis, toob riigihankeõiguse reform kaasa mitmeid olulisis muudatusi, millest tasub teadlik olla.

Direktiividega kavandatavate muudatuste märksõnadeks on reeglite ja protseduuride lihtsustamine ja suurem paindlikkus, mis tervikuna peaksid tõstma riigihankeprotsessi tõhusust ja tulemuslikkust ning soodustama väike- ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) osalemist hangetel.

Riigihankeõiguse moderniseerimine on direktiivide seletuskirjade kohaselt ühtlasi ka üheks märgilise tähtsusega sammuks Euroopa Liidu majandusstrateegia „Euroopa 2020” ellurakendamisel: õigusaktidega tahetakse võimaldada hankijatel kasutada oma ostujõudu paremini selliste ühiste sotsiaalsete eesmärkide toetamiseks nagu keskkonnakaitse, suurem ressursi- ja energiatõhusus, võitlus kliimamuutuste vastu, innovatsiooni ning tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse edendamine ning parimate võimalike tingimuste tagamine kvaliteetsete sotsiaalteenuste osutamiseks.

Eeltoodut arvestades puudutab reform ka väga laia teemade ringi, mille üksikasjalik kirjeldus ei mahu paraku käesolevas artikli piiratud formaati, kuid mõned huvitavamad üldistatud tähelepanekud siiski.

Näiteks selleks, et VKEd riigihangetesse paremini kaasata, annavad direktiivid liikmesriikidele võimaluse oma õiguskorras ette näha, et pakkuja alltöövõtjatel (tavaliselt VKEd) on õigus taotleda, et hankijad maksaksid teostatud tööde, tarnitud asjade või osutatud teenuste eest otse neile. VKEde huvisid peaks niisamuti kaitsma piirangute seadmine hankel osalemist takistavatele käibenõuetele (reeglina kolmekordne lepingu hinnanguline maksumus) ning üleskutse hankijatele jagada suured riigihankelepingud (VKEde pakkumusi võimaldavateks) osadeks koos kohustusega põhjendada, kui nad seda ei tee.

Konkurentsi säilitamiseks või tarnekindluse tagamiseks võivad hankijad piirata ka nende osade arvu, mille kohta üks ettevõtja võib pakkumuse esitada või mille suhtes võib ühe pakkujaga lepingu sõlmida. Head uudis VKEdele on lisaks see, et tõendite ja dokumentide esitamise kohustuse asemel hakatakse hankemenetluses rohkem tuginema ettevõtja enda antud kinnitustele. Pakkuja, kes tunnistatakse hankel edukaks, peab siiski vajalikud tõendavad dokumendid esitama.

Hankemenetluse ajakohastamisel on direktiivides arvestatud Euroopa Kohtu asjakohaste selgituste ja tõlgendustega, aga ka praktiliste kitsaskohtadega kehtivates regulatsioonides, mis pärsivad sisulist konkurentsi ettevõtjate vahel pakkumuste majandusliku väärtuse hindamisel. Näiteks teenuste hankelepingute ja ehitustööde projekteerimist käsitlevate lepingute puhul lubavad direktiivid selgesõnaliselt hankijatel kasutada pakkumuste hindamise kriteeriumina (st mitte üksnes pakkujate kvalifitseerimistingimusena) kõnealuse lepingu täitmiseks määratud töötajate töökorraldust, kvalifitseeritust ja kogemusi, kuna need võivad mõjutada lepingu täitmise kvaliteeti.

Olulise täienduse saab pakkuja hankest kõrvaldamise regulatsioon: lisaks kehtivatele alustele nagu valeandmete esitamine, maksuvõla esinemine, pakkuja kuritegelik taust jms, tahetakse anda hankijale õigus ettevõtja menetlusest kõrvaldada ka lähtudes oma eelnevast koostöökogemusest temaga. Antud alus oleks rakendatav siis, kui varasema hankelepingu või samalaadse lepingu mõne olulise tingimuse täitmises on esinenud ettevõtjapoolseid märkimisväärseid või pidevaid puudusi.

Veelgi rohkem kõneainet hakkab aga ilmselt pakkuma direktiivi säte, mis lubab mistahes alustel hankemenetlusest kõrvaldatud pakkuja tagasi menetlusse, kui ta esitab tõendid, mis vaatamata hankest kõrvalejätmist õigustavatele asjaoludele näitavad tema usaldusväärsust – nn self-cleaning kontseptsioon, millega ettevõtja demonstreerib, et on võtnud tarvitusele asjakohased meetmed ebaseadusliku käitumise tagajärgede kõrvaldamiseks ning nende tõhusaks ennetamiseks edaspidises tegevuses.

Direktiivides ei jäeta tähelepanuta ka palju vaieldud hankelepingu muutmise küsimus. Oodatult võrdsustatakse hankelepingu oluline muutmine väljakujunenud Euroopa Kohtu praktika valguses uue hankelepingu sõlmimisega, mis nõuab uue hankemenetluse korraldamist. Sealjuures käsitatakse muudatust igal juhul olulisena, kui muudatusega kehtestatakse tingimused, mis algse hankemenetluse osana oleksid muutnud hanke tulemusi, sellega muudetakse lepingu majanduslikku tasakaalu töövõtja kasuks või kui muudatusega laiendatakse lepingu reguleerimisala märkimisväärselt, et hõlmata lepinguga algselt hõlmamata asju, teenuseid või ehitustöid.

Samuti on oluline muudatus lepingupartneri vahetus (v.a teatud restruktureerimise ja maksejõuetuse juhtudel) või kui muudatus rahaliselt väljendatuna ületab riigihanke rahvusvahelist piirmäära või 5% hankelepingu maksumusest. Teisalt näevad direktiivid ette, et muudatusi ei käsitleta olulistena, kui need on hankedokumentides ette nähtud selgete, täpsete ja ühemõtteliste läbivaatamisklauslite või –võimalustega, või kui muudatused tulenevad olukorrast, mida hoolas hankija ei saanud ette näha, antud muudatustega ei muudeta lepingu üldist olemust ja sellega esialgse lepingu maksumus ei suurene üle 50 %. Olgu mainitud, et hankelepingu muudatusi ei tohi kasutada töövõtja tegevuse puuduste või tegevusest tingitud puuduste heastamiseks, samuti hinnatõusu riski hüvitamiseks.

Nagu eespool öeldud, ei ole käesoleva artikli eesmärgiks laskuda kõikide planeeritud uuenduste ja muudatuste üksikasjadesse, kuigi ainest selleks jätkuks – nt on reformi keskmes veel üld- ja lihtsustatud korras hangitavate teenuste (A- ja B-teenuste) eristamise lõpetamine ning erikorra kehtestamine üksnes teatud sotisaalteenuste hankimisele, halduskoorma vähendamine, elektrooniliste hangete edendamine, in-house erandi kodifitseerimine, uue hankemenetluse liigi loomine (innovatsioonipartnerlus), riikliku järelevalvet puudutavad küsimused ning huvide konflikti, favoritismi ja korruptsiooni vastu võitlemise reeglid. Ehk kokkuvõtvalt öelduna peegeldub direktiivides seadusandja tahe viia olemasolev riigihangete kord vastavusse viimase 10 aasta arengutega Euroopa Liidu poliitilises, sotsiaalses, õiguslikus ja majanduslikus sfääris.

Kui teil on õigusnõustamise valdkonna uudiste kohta küsimusi, siis palume need saata e-posti aadressile legal@ee.gt.com