Põhivara

Kuidas kajastada põhivara parendusi?

Põhivara arvestuses tuleb ette olukordi, kus parendustega seotud kulutused lisatakse põhivara soetusmaksumusele (seda muidugi juhul, kui need vastavad põhivara mõistele ja vara bilansis kajastamise kriteeriumitele). Probleeme tekitab asjaolu, et seejuures jäetakse tihti raamatupidamisprogrammis olev amortisatsioonimäär muutmata, mis tegelikult toob kaasa põhivara järelejäänud eluea pikenemise.

Sooviksimegi raamatupidajate ja juhtkonna tähelepanu juhtida põhivara eluea määramisele, et raamatupidamisandmed peegeldaksid tegelikku olukorda.

Toome siinkohal selgitava näite:

Põhivara soetati 31.12.2011 10 000 euro eest ning kasulikuks elueaks hinnati sellele hetkel 60 kuud ehk 5 aastat (amortisatsioonimäär 20% aastas). Kulumi arvestus peaks seega lõppema 31.12.2016. 31.12.2013 tehakse põhivarale oluline parendus summas 4 000 eurot, mis lisatakse soetusmaksumusele juurde.

Järgnevas tabelis oleme võrrelnud põhivara eluea kujunemist kolmes olukorras: kui parendust ei oleks tehtud; kui parenduse lisamisel amortisatsioonimäära ei muudeta; kui amortisatsioonimäära korrigeeritakse vastavalt järelejäänud elueale ja uuele soetusmaksumusele.

Tabelis toodud info põhjal selgub, et vaikimisi seadistuse aktsepteerimisel pikeneb antud näite puhul põhivara objekti eluiga kuue kuu võrra. Parendus võib, aga ei pruugi pikendada põhivara kasulikku eluiga. Parenduste tegemisel ning põhivara inventeerimisel tuleks vara järelejäänud kasulikku eluiga hinnates võtta arvesse parenduste mõju kasulikule elueale.

Vaikimisi eluea pikenemine korduvate parenduste tegemisel viib selleni, et põhivara ei amortiseerugi kunagi lõpuni ehk on lõputu elueaga. Selline olukord ei peegelda kindlasti tegelikku eluiga, mistõttu on oht, et aruanded koostatakse valede andmetega. Kui parendus eluiga ei pikenda, tuleb programmis vastavalt eluea lõppkuupäevale amordimäära korrigeerida.

Kui parendus võetakse arvele eraldi komponendina, siis tuleb eluea määramisel jälgida, et see ei saaks olema pikem, kui põhiobjektil. Näiteks 40-aastase elueaga hoonel on järele jäänud kasulik eluiga 15 aastat. Hoonel vahetatakse välja katus, mille eeldatav eluiga on 20 aastat. Esiteks tuleb hoone jääkväärtusest maha kanda vana katuse hinnanguline maksumus. Kui katuse vahetus hoone eluiga ei pikenda ehk eluea jääk on jätkuvalt 15 aastat, siis võetakse uus katus arvele 15-aastase elueaga, mitte 20-aastasega. Kui uus katus pikendab vastavalt ka hoone eluiga, siis tuleb hoone amordimäära korrigeerida, et jääkväärtus amortiseeruks lõpuni 20 aastaga, mitte 15 aastaga.

Küsimused palume saata e-posti aadressil audit@ee.gt.com