Pakendiarvestuse pidamise kohustus algab esmasest turule toodud pakendist. Selle eesmärk on tagada, et ettevõttel oleks selge ülevaade, millised pakendid tema tegevuse käigus tekivad ja kuidas nendega seotud kohustusi täidetakse. Praktikas tähendab see läbipaistvat ja jälgitavat arvestust, mis peegeldab tegelikku pakendimassi ja selle liikumist.
Pakendiaruannete auditeerimise kohustus rakendub aga kitsamale ringkonnale ehk ettevõtetele, kelle turule toodud aastane pakendimass ületab 20 tonni. Auditeerimise kohustus ei ole ettevõtetele pidev, vaid rakendub tsükliliselt. Pakendiseadus võimaldab märkuseta audiitori arvamuse saanud ettevõtetel olla auditeerimisest vabastatud järgnevaks kolmeks aastaks. Seetõttu jõudsid eelmisel aastal uude auditeerimisringi ettevõtted, kelle pakendiarvestust kontrolliti viimati 2020. aastal. See tõi lõppenud aastal paljude jaoks pakendiarvestuse auditeerimise uuesti fookusesse ja võimaldas hinnata, kas pakendiarvestus on olnud järjepidev ning arvestus on vahepealsete muutustega kaasas käinud.
Praktika näitab, et küsimused ei teki niivõrd kohustuse olemasolust, vaid sellest, kas pakendiarvestus on üles ehitatud pideva protsessina, mis toetab ettevõtte igapäevast tegevust. Kui arvestust on käsitletud üksnes aruande koostamise vahendina, kipub see muutuvates oludes kiiresti kaotama seost tegeliku olukorraga.
Pakendiarvestuse aluseks on arusaam, mis on pakend ja kuidas see ettevõttes tekib. Üldjuhul eristatakse müügipakendit, rühmapakendit ja veopakendit, kuid liigitamise eesmärk ei ole ainult vormiline – see aitab mõista ja kaardistada protsessi, millises etapis pakend ettevõtte vastutusalasse jõuab. Liigitamisega seotud segadus tuleneb sageli sellest, et pakendit nähakse vaid füüsilise esemena, mitte funktsioonina. Tegelikult ei määra pakendiks olemist ei suurus ega materjal – pakend võib olla nii väike sidumis- või kinnituselement kui ka puitalus, kui see täidab pakendi eesmärki kauba käitlemisel või turustamisel.
Pakend jõuab arvestusse hetkel, kui ettevõte laseb selle esmakordselt turule. Enamasti on see seotud impordiga või toodete pakendamisega ettevõtte enda tegevuse käigus. Samuti vajavad tähelepanu korduskasutuses pakendid, näiteks puitalused, mille arvestus sõltub sellest, kas ja kuidas on täidetud korduskasutuspakendile kehtivad tingimused.
Oma äritegevuse käigus esmakordselt Eesti turule toodud ning kokku kogutud pakendite edasimüümisel ei kao nende deklareerimise kohustus. Üldreegel on see, et edasi müüdud pakendimassi ei tohi deklaratsioonidest välja arvata. Juhul kui ettevõte suudab oma tegevuse käigus maale toodud pakenditest tekkivad jäätmed ise kokku koguda ja taaskasutusse suunata, siis on võimalik taaskasutustõendite põhjal deklareerida maale toodud pakendimass otse Pakendiregistrisse. Taaskasutuskohustuse iseseisva täitmise korral on oluline tagada taaskasutustõendite olemasolu vastavalt nõuetele.
Enamik ettevõtteid täidab oma pakendikohustusi taaskasutusorganisatsiooni kaudu. Taaskasutusorganisatsioon võimaldab katta seadusest tulenevaid taaskasutuskohustuse nõudeid. See aga ei asenda ettevõtte enda pakendiarvestust.
Pakendiarvestus toimib kõige paremini siis, kui seda peetakse järjepidevalt. Pakendiauditite käigus oleme näinud, et ettevõtetes toimub pidevalt muudatusi: vahetuvad inimesed, tarnijad, tooted, pakendid ja infosüsteemid. Sellised muudatused on olulised riskikohad, millega tuleb jooksvalt arvestada. Lisaks võib ebakõlasid põhjustada ka olukord, kus arvestus on rajatud lihtsustatud metoodikale või proportsionaalsetele jaotustele, mis on omal ajal olnud põhjendatud. Kui neid lähenemisi ei ole regulaarselt üle vaadatud või muutuste korral korrigeeritud, võib kaduda selge seos alusandmete ja tegeliku pakendimassi vahel. Sellisel juhul muutub arvestus raskesti kontrollitavaks ning kaotab läbipaistvuse.
Viimati tehtud pakendiauditite käigus tuvastatud olukorrad olid seotud just muudatustega ettevõtte sees, mis pakendiarvestuse järjepidevust enim mõjutasid. Inimeste vahetumine ja teadmiste kadumine, uued tooted ja pakendid ning süsteemimuudatused tõid kaasa olukordi, kus varasem arvestusloogika ei olnud enam asjakohane. Selliste riskide maandamisel on keskne roll pakendiarvestuse sise-eeskirjal ehk enesekontrollisüsteemil, mis kirjeldab arvestuse metoodikat, vastutust ja protsessiahelaid ning aitab arvestust hoida ühtsena ka muutuste korral.
Hästi toimiv pakendiarvestus on selgelt struktureeritud ja läbipaistev. Liigne keerukus ilma sisulise lisaväärtuseta võib suurendada ajakulu ja vähendada arvestuse seotust tegeliku olukorraga. Selge seos pakendi, koguse ja massi vahel loob aluse kontrollitavale ja usaldusväärsele arvestusele ning toetab õigeaegset deklareerimist. Selgelt dokumenteeritud pakendiarvestus aitab leida ettevõttes tasakaalu, kus kohustused on täidetud nõuetele vastavalt, arvestus on kontrollitav ning halduskulu püsib efektiivsel tasemel.
Kui Teil on sarnased väljakutsed ja Teil tekkis küsimusi, võtke palun ühendust meie spetsialistidega.
