Grant Thorntoni siseauditi üksus hindas projekti „Pikaajalise rehabilitatsiooniteenuse loomine raske ja püsiva psüühikahäirega lastele” mõju. Pilootprojekt viidi läbi Norra finantsmehhanismi programmi „Rahvatervis“ raames. Sotsiaalkindlustusamet pakkus projekti käigus kahele erinevale laste grupile teenuseid, mida tavaliselt riik ei paku. Siseaudiitorite ülesanne oli hinnata teenuste pakkumise mõju ehk teisisõnu tuli hinnata, kas ja kui palju mõjusid need teenused lastele ja nende vanematele.
Esimeses grupis olid lapsed, kes vajavad õppimiseks väiksemat klassi, rahulikumat keskkonda ning eelkõige kuulamist, et laps oleks võimeline peale teraapiaid ja usaldusliku suhte saavutamist kellelegi ühel päeval oma ebaharilikku käitumist põhjustava loo rääkimiseks. Selles grupis olid haridusliku erivajadusega lapsed ning nende hulgas sellised lapsed, kelle kodud ja pered on katki. Võiksin siinkohal kirjeldada, millised tunded meid valdasid, kui tegime intervjuud tüdrukuga, keda isa oli aastaid väärkohelnud ning mis viis lapse korduvate enesetapukatseteni. Või tüdrukuga, kes elab oma perega ühetoalises korteris ja tema kõrvalvoodis pakutakse öösiti „teenuseid“. Või poisiga, kelle kodus toimub selline psüühiline terror, et keegi meist ei suudaks selles olukorras terveks jääda. Selliseid lapsi ja peresid on meie ümber väga palju.
Teises grupis olid lapsed, kelle käitumine oli neile endale või teistele ohtlik – neile võimaldati kohtumääruse alusel ööpäevaringset erihooldusteenust. Selline võimalus on nendele peredele äärmiselt vajalik, kelle psühhiaatrilise diagnoosiga laps ei allu tavapärasele kasvatusele ja juhendamisele ning laps on samas ka äärmiselt vägivaldne.
Uuringus osales kahe grupi peale kokku 30 last, kelle puhul hinnati, kas neile pakutud lisateenused nagu hobuteraapia, füsioteraapia, kohtumised logopeedi, psühholoogi ja psühhiaatriga ning paljud teised teenused muutsid nende käitumist ja õpivõimekust. Kõigi projekti kaasatud laste vanemad osalemiseks kahjuks nõusolekut ei andnud.
Uue aja haigus – aspergeri sündroom
Sihtgrupi laste seas on enamik lapsi kas aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) või aspergerid. Kui ATH diagnoos on tuntud ning enamasti teavad inimesed ka selle sisu, siis aspergeri sündroomiga lapsed jätavad teadmatumale inimesele mulje halvasti kasvatatud lapsest.
Tegelikult on aspergeri sündroomiga lapsed tavapärasest andekamad ja sageli kõrgema IQ-ga kui tavalapsed, kuid tegemist on autistlike lastega. Nende peamisteks käitumuslikeks erisusteks on suhtlemisraskused ja -hirm. Nad ei ole võimelised ütlema võõrale inimesele tere või võõrastega rääkima, nad ei julge üksi ühiskondliku transpordiga sõita või minna üksi õpetajalt midagi küsima. Nad võivad küsida täiesti ebasobival ajal ebaviisakaid küsimusi või öelda midagi täiesti sobimatut, sest nad ei taju ümbritsevat nii nagu meie. Ka empaatiavõime on neil üldjuhul tagasihoidlik.
Aspergeri detailidesse süvenemine võib tunduda norimise ja tühiste asjade pärast vingumisena – aga nemad peavad endale kõik detailideni selgeks tegema, et see neid sisemiselt vaevama ei jääks. Nii tundubki meile tihti, et laps on hirmus kangekaelne ja ehk isegi ülbe.
See on vaid väike osa aspergeri kirjeldusest. Te ei suuda sellisele lapsele otsa vaadates seda diagnoosida, sest välja ei paista midagi. Aga temaga suheldes võite ühel hetkel tabada end mõttelt, et midagi on temas teisiti. Oluline on teada – see ei ole ravitav. Ainus, millega saab last aidata, on käitumisharjumuste õpetamine. Seetõttu on nendele lastele elus hakkamasaamise tagamiseks kriitilise tähtsusega spetsialisti abi, kes oskab teda õpetada ja juhendada. Vanemad üldjuhul seda teha ei oska ning tegelikult vajavad vanemad ka ise koolitust, kuidas sellise lapsega hakkama saada.
Olulised järeldused
Lapsevanemate tagasiside ja laste käitumuslike muutuste baasil nägime, kuidas isegi vähem kui aasta kestnud teadlik suunamine muutis laste käitumist väga palju. Teenuste saamise tulemusel avaldusid lastel järgmised mõjud:
Vanemad aga tõid intervjuudes välja, et projekti tulemusel mõistavad nad paremini nii oma last kui ka enda probleeme ning oskavad abi küsida.
Kõige enam said lapsed projekti käigus psühhiaatri, sotsiaalpedagoogi ja logopeedi teenust. Nende teenuste järele on vajadus kõige suurem ning nende mõju lapsele on äärmiselt suur. Jah, ka nende spetsialistide puudus on Eestis väga suur.
Huvitavaks leiuks oli aga asjaolu, et teenuse kasutamise aja, teenuste mahu ja valitud teraapiate vahel puuduvad selged seosed ehk iga lapse puhul on tegemist eraldi looga. Seetõttu peab iga lapse puhul hindama, millist abi ja kui palju ta vajab. Standardset paketti luua ei ole võimalik.
Programmi hindamise ühe aspektina mõõtsime ka projekti kuluefektiivsust. Esimese grupi laste puhul oli teenuste osutamise keskmine kulu 6000 eurot aastas ühe lapse kohta– nii palju maksab riigile ühe katkise lapse ühiskonda rehabiliteerimine, et ta oleks võimeline oma eluga hakkama saama ning varasemast käitumusmustrist väljuma.
Teise grupi laste puhul, kes viibisid kinnises asutuses, oli aastane kulu 9400 eurot ühe lapse kohta. Leidsime, et väikese riigi jaoks on selliste programmide olemaolu nii vajalik kui ka kulutõhus – riigi kulud oleksid murelaste täiskasvanuikka jõudmisel oluliselt suuremad. Samuti on tööealise elanikkonna vähenemise tõttu iga inimene tööturu jaoks vajalik. Ärgem siinkohal siis unusta, et osad nendest lastest on kõrgema IQ-ga kui keskmine eestlane.
Siin aga ongi koht, kus ettevõtja saaks riigile appi tulla – katkise lapse või vanema märkamine ja varakult spetsialistide juurde suunamine aitaks lapsel (ja vanemal) kiiremini oma käitumist muuta ning seeläbi väheneks ka sotsiaalsüsteemi kulud. Selline märkamine ei maksa midagi!
Katkiste laste arv kasvab jõudsalt
Uuringu käigus prognoosisime kvantitatiivsete meetoditega konkreetsete psüühiliste haiguste diagnoosidega laste võimalikku arvu tulevikus. Prognoosi tulemused, mis on toodud joonisel, näitasid tugevat kasvutrendi. Probleem kasvab jõudsalt ning ilmselgelt ei ole täna meditsiinisüsteemis selliste laste teenindamiseks piisavalt jõudu. On suurepärane, et erinevate haiglate juurde on sama rahastuprogrammi raames loodud laste vaimse tervise toad ning Tallinna Lastehaigla on avanud äärmiselt vajaliku laste vaimse tervise keskuse, kuid kindlasti on see vaid jäämäe tipp.
Kuidas see puutub ettevõtjasse?
Meie ümber on iga päev inimesed, kelles on peidus mured ja rõõmud. Kõigi nende laste ja peredega kokku puutudes tabasin end mõttelt, et ma ei arvaks eales tänaval kohtudes või ka kolleegiga suheldes, et tal selline mure kodus lahendada on. Lapsevanemate tagasisidest selgus aga, et vanem ei oska sageli abi küsida – ta ei tea oma õigusi ja võimalusi. Siin ongi ettevõtetel võimalik oma töötajaid aidata ja seda mitte rahaliselt.
Sotsiaalsüsteem on kohmakas ning lapsevanem, kes oma last programmis osalema soovis panna, pidi läbima ekstreemselt palju bürokraatiat. Ka laps ise peab käima erinevate võõraste inimeste ja komisjoni ees rääkimas „mis mul siis viga on“. Üks järeldus, milleni uuringu tulemusel jõudsime, oligi asjaolu, et osad lapsed jäävad süsteemi toeta, kuna kõik lapsevanemad ei ole võimelised enda ja oma laste eest iseseisvalt seisma ja võitlema, et lapsele vajalikud sotsiaalteenused kätte saada. Ja kahjuks ei oska sageli ka kool või kohalik omavalitsus peret piisavalt suunata, sest ka neil puudub teadmine võimalikust diagnoosist ning lahendustest.
Laste vanemaid aitaks tööandja poolne mõistmine ja toetus ning eelkõige teadlik suunamine. Töötaja, keda te olete suutnud toetada ja aidata, on tööandjale lojaalne ja motiveeritud. Riigi poolt vaadates olete aga aidanud kaasa lapse õpitulemuste ja enesega toimetuleku paranemisele ning lapse tööikka jõudmisel suurema töövõimega kodaniku kasvatamisele.
Neli käsku sotsiaalsele ettevõtjale ja kolleegile:
Hea ettevõtja! Grant Thorntoni siseaudiitorid on valmis ettevõtetele, kes soovivad sel teemal arutleda või ettevõttesisest tugisüsteemi luua, jagama oma teadmisi ja kogemusi. Samuti nõustame pro bono ettevõttesisese tugisüsteemi loomisel.
Autor: Siiri Antsmäe