Ligi 30 aastat vandeaudiitori ametit pidanud Grant Thornton Balticu auditipartner Aivar Kangust nendib, et ega väikefirmale auditist suurt kasu olekski, kuid kindlasti võiks väikeettevõtete juhid julgemalt audiitoritelt ja ärinõustajatelt nõu küsida – ise ju kõike ei tea, ja ei peagi teadma.
Tänavune auditihooaeg jääb Aivarile Grant Thorntonis viimaseks – miks ta lahkuda otsustas ja mida edasi teeb, selgitab Aivar intervjuus.
Auditipartner võiks olla auditivaldkonnas läbinud kõik karjäärietapid. Alustatakse näiteks auditi assistendina, edasi arenetakse auditijuhiks ja seejärel on võimalik partneriks saada. On ka variant võtta partneriks mõne spetsiifilise valdkonna ekspert, näiteks pangandusspetsialist, kes õpib auditi spetsiifikat juurde ja hakkab tegelema ainult pankade auditeerimisega. Siiski on selline lähenemine Eestis pigem erand.
Teine eeldus on see, et auditipartner peab olema võimeline genereerima uut äri, st uut müüki, ja looma uusi kliendisuhteid. Lisaks loomulikult auditijuhtide töö juhendamine ja kontrollimine, kliendisuhete hoidmine.
See ei anna jah garantiid, et suuremas auditibüroos partneriks saada, küll aga on see võimalik väiksemates büroodes või luues oma büroo.
Mul on väga hea soovitada ‒ vali mind (Aivar naerab)! Olen kuulnud, et mõned valivadki audiitorkogu kodulehe põhjal välja näiteks 30 firmat, kel paluvad pakkumise teha. Ma arvan, et see pole hea strateegia. Parem oleks, kui ettevõtja teab audiitorit või saab sõprade-kolleegide käest vihje, et üks või teine inimene on hea audiitor.
Eks põhjused on erinevad, aga põhiliselt ikka inimeste pärast. Kõik meie auditipartnerid on klientidele meelde jäänud mingisugusest varasemast koostööst.
Meil pole väga palju neid ettevõtteid, kes vabatahtlikult auditeeriksid. Pigem on sel juhul tegemist suurte gruppide väikeste tütarettevõtetega, aga ka tütarettevõtted peavad olema piisavalt suured, et neil tekiks auditi vastu huvi. Minu meelest ei ole vabatahtlike auditite arv viimasel ajal suurenenud.
Eks me saaks rohkem tööd. Kuid ühemehefirmadele audiitor suurt väärtust anda ei suuda, sest nad teavad oma ettevõttest tunduvalt rohkem kui audiitor suudab lühikese aja jooksul teada saada. Pigem on neil vaja konsultatsiooni ja nõuannet, kuidas mingeid asju teha ja kajastada raamatupidamises – näiteks erinevaid lepinguid, omahinna arvestust jms. Kui on midagi valesti tehtud, siis tekib küsimus, kas nad pole osanud õigesti teha või on meelega valesti teinud. Viimasel juhul pole kasu, kui audiitor ütleb, et valesti tegite – nad teavad seda niigi.
Üldjoontes võin öelda, et minu portfellis on aastatega suurenenud puhaste otsuste osakaal. Eks see oleneb ka konkreetse audiitori kliendiportfellist – tal võib olla kliente, kes saavad alati puhta arvamuse, aga ka neid, kes on aastaid saanud märkusega või suisa eitava arvamuse, aga nad ei paranda oma aruandlust. Eestis on kahjuks levinud, et märkusega aruannet võetakse kergekäeliselt, ka äriregister ei tee sellest mingeid järeldusi.
Jah, viimase kümne aastaga on tehingute arv suurenenud, sest ettevõtted on saavutanud teatud suuruse ja omanikud, kes 1990. aastatel ettevõtteid asutasid, hakkavad pensionieale lähenema. Neil on valik, kas pärandada ettevõte lastele, või kui seda võimalust pole, siis tuleb ettevõte ära müüa. Võib muidugi ka enne pensionilejäämist müüa ja tegeleda seejärel millegi muu meelepärasega.
See on küsimus vallast „kuidas sa elad oma elu“ (naerab). Lihtsalt püüan olla inimlik, ka siis, kui keegi peaks millegagi eksima. Eks ise ka ju eksin. Hea nali on ka vajalik.
Inimestega töötamisel on oluline neist aru saada ja töö toimima panna. Meil on auditiosakonnas 30 töötajat, iga kliendi jaoks moodustame spetsiaalselt tema jaoks meeskonna ‒ mul läheb aastas välja 150 arvamuse kandis, järelikult on sama palju ka meeskondi. Vahel on ette tulnud, et inimesed ei sobi omavahel ja on ka neid, kes ei sobi konkreetse kliendiga. Siis tuleb meeskonna koosseisu muuta ja rääkida põhjustest avatult, ümber nurga juttu ajada pole mõtet.
Toreda kliendi ettevõte on selline, kus töötavad inimesed suhtuvad sinusse arusaavalt ja mõistlikult. Näiteks annavad infot, mida küsin, ja saavad aru, miks ma mingit infot soovin, mitte ei ütle, et „te juba eelmisel aasta küsisite seda, või miks seda vaja on?“.
Teiseks võiks kliendi tegevusala olla huvitav – huvitav just selles mõttes, et seal peaks olema toimunud muutusi, huvitavaid tehinguid jms. Näiteks kui klient on teinud endale kuuluva kahe ettevõtte vahel hulga tehinguid, mille eesmärgist pole võimalik esialgu aru saada, siis see paneb pingutama ja tekitab huvi. Kui aga tegevus on rutiinne ja aasta-aastalt pole midagi muutunud, siis pole ka audiitoril midagi õppida.
Arenev, ambitsioonikas ja tore. Olen siin töötanud üle kümne aasta ja alati on olnud hea meel tööle tulla. Töö on huvitav ning kolleegid ja kliendid toredad – see on väga oluline.
Ma olen eas, kus pension juba paistab, kuigi seda on endalgi raske uskuda. Olen mõelnud, et meie ettevõttes töötab palju noori, kes tahaks ettevõtet juhtida, seega saan neile võimaluse anda.
Klientide nõustamise ja auditite tegemisega jätkan väikest viisi oma ettevõttes, samuti on elukaaslasel raamatupidamisfirma, kus aitan klientidega tegeleda. Suures büroos juhtimisega tegeleda ei tahaks, kuid oma kogemusi ja teadmisi annan hea meelega edasi. Neid on aastatega tublisti kogunenud – kümme aastat töötasin PwC-s, siis enda audiitorbüroos, nüüd Grant Thornton Balticus. Iga etapp on andnud palju kogemusi ja oskusi nii kutsetööks kui ka inimestega suhtlemiseks.
Kuus-seitse aastat tagasi avastasin enda jaoks golfi. See mäng hakkas väga meeldima ja suutsin ka lapsed kaasa meelitada. Mu 16-aastane poeg ja peagi 18-aastaseks saav tütar on mõlemad minust paremad mängijad, läksid juba mitu aastat tagasi mööda. Aga ma olen rahul, eks see peabki nii olema, et noored on tublimad.
Mul on 24. Arvan, et mängiksin ka parema tulemuse välja, kuid mu eesmärk pole saada händikäp 15 või 10 peale. Ma hoopis harjutan mängutehnikat, et oleks endal nauditavam ja et pall läheks lüües sinna, kuhu mina tahan, mitte sinna, kuhu pall tahab.
Suviti olen jah kalamees, see on hea meelelahutus. Mu isakodu oli Käsmus, mäletan, kuidas kalurid tulid hommikul saagiga, tihti sai ämber lesta võetud ja suitsutatud. Nüüd käin kodus Jumindas õhtuti võrke sisse panemas, hommikul on põnev vaadata, kas sain midagi või ei. Suur saak pole mu eesmärk ‒ mis ma siis teen, kui saan 100 lesta? Hea on kümmekond ‒ panen need suitsuahju ja hiljem naudin.