Ettevõtte juhtkonna hinnangutel on oluline koht nii majandusaasta aruandes kui ka teistes finantsaruannetes, näiteks nendes, mis esitatakse pangale või investorile. Juhtkonna hinnangud mõjutavad märkimisväärselt ettevõtte majandustulemusi ja seda, kas aruanne kajastab raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid õigesti ja õiglaselt. Seetõttu vastutab juhtkond nii hinnangute põhjendatuse kui ka finantsaruande korrektsuse eest.
Erinevalt üheselt mõõdetavatest finantsnäitajatest, nagu pangakonto saldo, põhinevad juhtkonna hinnangud olemasoleval teabel, valitud eeldustel ja professionaalsetel otsustel. Juhtkond peab koostama hinnangud oma parimate teadmiste kohaselt ning võimalikult adekvaatselt ja realistlikult. Hinnangu kujunemine peab olema kontrollitav, et oleks võimalik mõista, milliseid lähteandmeid, eeldusi ja arvutusmeetodeid on kasutatud. Uue teabe või asjaolude muutumise korral tuleb varasemaid hinnanguid korrigeerida ning muutuse mõju kajastada nii jooksvas perioodis kui ka edaspidi samadel alustel. Muudetud hinnanguid tagasiulatuvalt ei rakendata.
Järgnevalt käsitlen tavapärasemaid juhtkonna hinnanguid, millega ettevõtete juhid peamiselt kokku puutuvad. Kuigi hinnangute põhjendatuse ja ajakohasuse kontrollimine on eriti oluline bilansipäeva seisuga, peaks juhtkond uute asjaolude ilmnemisel vastavad hinnangud üle vaatama ja neid vajadusel korrigeerima ka aruandeperioodi jooksul.
Nõuete hindamisel peab juhtkond lähtuma kogu kättesaadavast teabest, et määrata võimalikult usaldusväärselt kindlaks nende laekumise tõenäosus. Igal aruandekuupäeval tuleb hinnata, kas bilansis kajastatud nõuete laekumine on tõenäoline ning kas esineb nende väärtuse langusele viitavaid tunnuseid. Selliste tunnuste esinemisel hinnatakse nõue alla summani, mis vastab eeldatavasti tulevikus laekuvate maksete nüüdisväärtusele. Allahindlusest tulenev kahjum kajastatakse selle aruandeperioodi kasumiaruandes kuluna ning nõude bilansilist väärtust vähendatakse vastava summa võrra. Nõude allahindamine ei tähenda siiski nõudest loobumist ega nõude lõppemist: nõue kliendi vastu jääb alles ja ettevõttel säilib õigus nõuda selle tasumist.
Nõuete järjepideva ja põhjendatud hindamise tagamiseks on soovitatav kirjeldada rakendatavad põhimõtted raamatupidamise sise-eeskirjas. Hindamismeetodi valikul tuleks arvestada nõuete arvu ja suurust, nende osatähtsust ettevõtte bilansimahus ning teadaolevaid riske. Individuaalselt olulisi või teadaolevate väärtuse languse tunnustega nõudeid tuleks hinnata eraldi. Kui nõuded ostjate vastu koosnevad sarnaste väärtuse ja tunnustega nõuetest, võib nende hindamisel rakendada vanuselist analüüsi. Näiteks võib ettevõte varasema laekumiskogemuse, võlgnike maksekäitumise ja muu kättesaadava teabe põhjal teha otsuse, et arved, mille maksetähtaeg on ületanud kuus kuud, hinnatakse 50% ulatuses alla.
Laekumise tõenäosust tuleb hinnata kõigi bilansis kajastatud nõuete puhul, olenemata nende liigist või sellest, kas tasumiseks on sõlmitud maksegraafik või erikokkulepe; see hõlmab ka laenunõudeid. Hindamisel tuleb arvesse võtta varasemate perioodide laekumiskogemust, võlgniku senist maksekäitumist ja kogu muud kättesaadavat teavet. Vältida tuleb põhjendamatult optimistlikke eeldusi. Maksegraafiku olemasolu korral tuleb jälgida selle tegelikku täitmist, sest ainult maksegraafik või saldokinnitus ei tõenda nõude laekumist. Laenunõuete puhul on eriti oluline hinnata teise osapoole finantsseisundit ja maksevõimet. Nõude laekumise tõenäosust võivad suurendada piisavad tagatised, kuid sellisel juhul tuleb ka nende väärtust ja realiseeritavust eraldi hinnata.
Kokkuvõtte: nõuete bilansiline väärtus peab põhinema juhtkonna realistlikul ja dokumenteeritud hinnangul summale, mille laekumist võib kogu kättesaadava teabe põhjal põhjendatult eeldada.
Viited: RTJ 3 „Finantsinstrumendid“, punktid 22–32 ja 41–43; RTJ 1 „Raamatupidamise aastaaruande koostamise üldpõhimõtted“, punktid 74–78.
Paljude ettevõtete jaoks moodustavad varud olulise osa bilansis kajastatud varadest, mistõttu tuleb tähelepanu pöörata nii nende tegelikule olemasolule kui ka õigele väärtusele. Inventuur annab juhtkonnale olulist teavet varude olemasolu, koguse ja seisundi kohta. Inventuuri üks peamisi eesmärke on kontrollida, kas raamatupidamises kajastatud varud tegelikult eksisteerivad ja kas nende kogused vastavad arvestusandmetele. Samuti aitab inventuur tuvastada kahjustunud, kasutamiskõlbmatud, mittelikviidsed või aeglaselt liikuvad varud. Sellised varud tuleb aruandeperioodil hinnata alla neto realiseerimisväärtusele või väärtuse puudumise korral maha kanda.
Kuigi inventuuri praktiline korraldamine võib olla raamatupidaja või teiste töötajate ülesanne, vastutab juhtkond selle eest, et ettevõttes oleksid kehtestatud ühtsed inventeerimisreeglid ja varude allahindluse põhimõtted. Inventuur ei peaks olema üksnes seadusest tuleneva kohustuse täitmine, vaid oluline juhtimis- ja sisekontrolli vahend, mis aitab kaitsta ettevõtte ja selle omanike huve. Sõltuvalt ettevõtte tegevusest, varude iseloomust ja varasematel inventuuridel tuvastatud erinevustest võib juhtkond otsustada korraldada inventuure sagedamini kui kord aastas. Sagedasem inventeerimine annab juhtkonnale parema ülevaate varude olemasolust ja seisundist ning võimaldab puudujääkidele või väärtuse langusele kiiremini reageerida.
Varude hindamise põhimõtted peaksid lähtuma ettevõtte tegevuse eripärast. Kui varudel on kindel aegumistähtaeg, on mõistlik rakendada süsteemi, mis võimaldab aegunud või aegumistähtajale lähenevad tooted õigel ajal tuvastada ja vajaduse korral alla hinnata. Kui varude väärtuse vähenemist ei saa siduda konkreetse kuupäevaga, kuid varasem kogemus näitab, kui kiiresti tooted tavaliselt oma väärtust kaotavad, võib allahindluse vajadust hinnata varude vanuselise analüüsi alusel. Juhtkonna kinnitatud ja dokumenteeritud põhimõtted lihtsustavad inventeerimist ning toetavad varude järjepidevat ja põhjendatud kajastamist finantsaruannetes.
Sõltumata sellest, kui sageli ettevõte inventuure korraldab, tuleb RTJ 4 kohaselt iga aruandeperioodi lõpul varude nimekiri kriitiliselt üle vaadata, et tuvastada võimalikke varusid, mille neto realiseerimisväärtus on langenud alla nende soetusmaksumuse. Juhtkond peab kaaluma varude allahindamise vajadust eelkõige järgmiste asjaolude esinemisel:
Nende asjaolude esinemisel peab juhtkond hindama varude neto realiseerimisväärtust ning hindama varud alla, kui see on nende soetusmaksumusest madalam.
Kokkuvõte: varude bilansiline väärtus peab põhinema nende soetusmaksumuse ja juhtkonna realistlikult ning dokumenteeritult hinnatud neto realiseerimisväärtuse võrdlusel, kusjuures varud kajastatakse neist kahest madalamas väärtuses.
Viited: RTJ 4 „Varud“, punktid 19–22.
Põhivarad moodustavad paljudes ettevõtetes olulise osa bilansis kajastatud varadest, samas sõltub nende õige väärtus mitmest juhtkonna hinnangust.
Põhivarade inventuur annab juhtkonnale võimaluse koguda varade seisundi, kasutamise ja võimaliku väärtuse languse kohta olulist teavet, mis on vajalik nende väärtuse põhjendatud hindamiseks. Põhivarade inventuuri ei pea tingimata korraldama aasta lõpus, kuid selle läbiviimise kord ja sagedus tuleks sarnaselt varude inventuuriga sätestada ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjas.
Inventuuri ajast sõltumata peab juhtkond aruandekuupäeval hindama, kas esineb põhivarade väärtuse langusele viitavaid asjaolusid. Kriitiliselt tuleb üle vaadata nii kasutuskõlbmatud põhivarad kui ka varad, mis on kasutuskõlblikud, kuid ei osale enam ettevõtte tegevuses ega rahavoogude genereerimises. Selliste varade puhul tuleb hinnata nende kaetavat väärtust ning vajaduse korral vara alla hinnata või bilansist maha kanda. Samuti tuleb üle vaadata, kas põhivarade kasulikud eluead on endiselt asjakohased. Kui selgub, et põhivara eeldatav kasulik eluiga erineb oluliselt senisest hinnangust, tuleb hinnangut ajakohastada ja muuta vastavalt ka vara järelejäänud amortisatsiooniperioodi. Amortisatsiooniperioodi muutust käsitletakse raamatupidamisliku hinnangu muutusena, mille mõju kajastatakse RTJ 1 kohaselt edasiulatuvalt aruandeperioodil ja järgnevatel perioodidel. Varem kajastatud amortisatsioonikulu ümber ei arvestata, vaid põhivara allesjäänud amortiseeritav osa jaotatakse uue hinnangu kohaselt määratud järelejäänud kasulikule elueale.
Näide: 100 000 euro suuruse soetusmaksumusega põhivara esialgseks kasulikuks elueaks hinnati kümme aastat. Lineaarse meetodiga kajastati amortisatsioonikulu 10 000 eurot aastas. Kui pärast nelja kasutusaastat selgub, et vara järelejäänud kasulik eluiga on senise kuue aasta asemel kolm aastat, ei muudeta varasema nelja aasta amortisatsioonikulu. Vara 60 000 euro suurune jääkmaksumus amortiseeritakse järgmise kolme aasta jooksul, mistõttu on edaspidine amortisatsioonikulu 20 000 eurot aastas.
Kokkuvõte: nii nagu ka teiste hinnangute puhul, peab ka põhivarade bilansiline väärtus põhinema juhtkonna realistlikul ja dokumenteeritud hinnangul nende kasuliku eluea ja kaetava väärtuse kohta ning uue teabe ilmnemisel tuleb neid hinnanguid ajakohastada.
Viited: RTJ 5 „Materiaalsed ja immateriaalsed põhivarad“, punktid 21–30 ja 50–75; RTJ 1 „Raamatupidamise aastaaruande koostamise üldpõhimõtted“, punktid 74–78.
Kinnisvarainvesteeringute bilansiline väärtus sõltub ettevõtte valitud arvestuspõhimõttest, millel võib olla oluline mõju ka aruandeperioodi majandustulemusele. Vastavalt RTJ 6-le võib kinnisvarainvesteeringuid kajastada kas soetusmaksumuse meetodil või õiglase väärtuse meetodil. Soetusmaksumuse meetodi puhul arvestatakse kinnisvarainvesteeringult amortisatsiooni, õiglase väärtuse meetodi rakendamisel tuleb aga hinnata investeeringu õiglast väärtust igal bilansipäeval. Järgnevalt keskendun õiglase väärtuse meetodile, sest selle rakendamisel tuleb juhtkonnal olemasolevate andmete ja põhjendatud eelduste põhjal hinnata investeeringu õiglast väärtust.
Õiglase väärtuse meetodi rakendamisel peab juhtkond hindama, kas kinnisvarainvesteeringu õiglane väärtus on usaldusväärselt määratav mõistliku kulu ja pingutusega. Selleks tuleb kaaluda hindamisega kaasnevat rahalist ja ajalist kulu võrreldes aruande kasutajatele saadava kasuga, hinnangu usaldusväärsust ning kasutajate infovajadust. Kui ettevõttel on üks omanik ja olulised välised aruandekasutajad puuduvad, võib hindamisest saadav kasu olla piiratud. Mitme omaniku või teiste oluliste väliste aruandekasutajate puhul on teave kinnisvarainvesteeringu õiglase väärtuse kohta üldjuhul olulisem.
Kinnisvarainvesteeringu õiglane väärtus on summa, mille eest oleks võimalik sõltumatute osapoolte vahel teha turutingimustel müügitehing. Õiglase väärtuse parim näitaja on vara turuväärtus, kuid võrdlusmeetodi kasutamine eeldab piisava hulga hiljutiste tehingute olemasolu sarnaste objektidega. Sellist teavet ei pruugi igal aruandekuupäeval olla, eriti kui kinnisvaraobjekt on oma asukoha, kasutusotstarbe või muude omaduste tõttu eripärane. Seetõttu võib võrdlusmeetodi rakendamine olla piiratud ja saadud hinnang ebakindel.
Sellisel juhul kasutatakse sageli diskonteeritud rahavoogude meetodit, mille puhul leitakse kinnisvarainvesteeringu tulevaste netorahavoogude nüüdisväärtus. Mida rohkem põhineb õiglase väärtuse hinnang mittejälgitavatel sisenditel ja eeldustel, seda suurem on hinnanguga kaasnev ebakindlus. Seetõttu tuleks õiglase väärtuse määramisel üldjuhul kasutada ettevõttevälise kutselise hindaja abi. Sõltumatul hindajal on üldjuhul parem ülevaade turuolukorrast, võrreldavatest tehingutest, hindamismeetodites kasutatavatest sisenditest ja ta on vähem mõjutatud ettevõttesisestest huvidest. Välise hindaja kaasamine ei vabasta siiski juhtkonda vastutusest: juhtkond peab hindaja kasutatud eelduste ja tulemuse põhjendatust hindama ning otsustama, millises väärtuses kinnisvarainvesteering finantsaruandes kajastatakse.
Kokkuvõte: õiglase väärtuse meetodil kajastatava kinnisvarainvesteeringu bilansiline väärtus peab põhinema juhtkonna realistlikul ja dokumenteeritud hinnangul, milles kasutatakse aruandekuupäeva seisuga põhjendatavaid sisendeid ja sobivat hindamismeetodit. Vastutus lõpliku hinnangu eest jääb ka siis juhtkonnale, kui kasutatakse välist hindajat.
Viited: RTJ 6 „Kinnisvarainvesteeringud“, punktid 14–26; RTJ 1 „Raamatupidamise aastaaruande koostamise üldpõhimõtted“, punktid 55–60 ja 74–78.
Varade väärtuse hindamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et vara ei kajastata bilansis suuremas summas, kui ettevõte eeldab selle kasutamisest või müügist tagasi saada.
Varadele, mille puhul esineb märke võimalikust väärtuse langusest, tuleb RTJ 5 kohaselt aruandekuupäeval teha väärtuse test. Juhul kui vara bilansiline jääkmaksumus ületab selle kaetavat väärtust, hinnatakse vara alla kaetava väärtuseni. Oluline on hinnata väärtuse languse märke kõigi bilansis kajastatud varade puhul, sest allahindamise vajadus võib lisaks põhivaradele tekkida ka soetusmaksumuses kajastatud investeeringute ja muude varade suhtes.
Väärtuse testi käigus leitakse vara kaetav väärtus, mis on suurem kahest järgmisest näitajast: vara õiglasest väärtusest (miinus müügikulutused) ja vara kasutusväärtusest. Vara hinnatakse alla üksnes juhul, kui selle bilansiline jääkmaksumus ületab kaetavat väärtust. Varade kaetava väärtuseni tehtud allahindlus kajastatakse aruandeperioodi kuluna kohe, kui allahindluse vajadus ilmneb, ning seda ei tohi võimaliku olulise mõju tõttu edasi lükata. Kui allahindlus tuleneb uuest teabest või asjaolude muutumisest, käsitletakse seda hinnangu muutusena ja varasemaid perioode ei korrigeerita. Kui allahindluse vajadusele viitav usaldusväärne teave oli juhtkonnale kättesaadav juba varem, kuid seda ei kasutatud, võib tegemist olla veaga, kus antud kulu pidanuks kajastuma varasemas perioodis. Sellisel juhul tuleb vastavad korrigeerimised teha RTJ 1 reeglite kohaselt.
Varade väärtuse languse üheks oluliseks märgiks võib olla ettevõtte kahjumlik tegevus või olukord, kus varast saadav tulu või rahavood jäävad eelarves prognoositust väiksemaks. RTJ 5 kohaselt võivad väärtuse langusele viidata ka majanduskeskkonna või turuolukorra halvenemine, vara turuväärtuse või füüsilise seisundi oluline halvenemine ning tegevusvaldkonna sulgemine või lõpetamise kavatsus. Juba ühe sellise asjaolu esinemine annab aluse väärtuse testi tegemiseks, kuid ei tähenda veel automaatselt vara allahindamist.
Kokkuvõte: juhtkonna kohustus on varade väärtuse languse märkide esinemisel hinnata vara kaetavat väärtust realistlike ja dokumenteeritud eelduste alusel ning kajastada allahindlus kohe, kui vara bilansiline jääkmaksumus ületab selle kaetavat väärtust.
Viited: vara väärtuse langust ja kaetava väärtuse hindamist käsitlevad RTJ 5 punktid 50–70. Hinnangute muutmise ja vigade korrigeerimise põhimõtted on sätestatud RTJ 1 punktides 74–85.
Varade ja kohustiste õige liigitamine annab aruande kasutajatele olulist teavet ettevõtte likviidsuse ja lähiajal tasumisele kuuluvate kohustiste kohta. Seetõttu peab juhtkond finantsaruande koostamisel üle vaatama, kas varad on õigesti liigitatud käibe- ja põhivaradeks ning kohustised lühi- ja pikaajalisteks. Näiteks sisaldavad paljud laenulepingud eritingimusi ehk kovenante, mille kohaselt peab laenusaaja hoidma näiteks omakapitali, EBITDA või likviidsuskordaja kokkulepitud tasemel. Kui ettevõte on sellist tingimust aruandekuupäeval rikkunud, tekib laenuandjal õigus nõuda laenu ennetähtaegset tagasimaksmist. Sellest lähtuvalt tuleb aruandes pikaajalisena kajastatud laen liigitada ümber lühiajaliseks kohustiseks. Seda tuleb teha ka juhul, kui laenuandja teatab alles pärast aruandekuupäeva, et ta oma tagasinõudeõigust ei kasuta.
Oluline on meeles pidada, et raamatupidamislike hinnangute muutumine uue teabe või asjaolude tõttu on tavapärane. Hinnangu muutuse mõju kajastatakse edasiulatuvalt muutuse tegemise aruandeperioodil ja vajaduse korral ka järgnevatel perioodidel, mitte tagasiulatuvalt. Hinnangu muutust ei tohi segi ajada arvestuspõhimõtte muutusega, mille mõju kajastatakse RTJ 1 kohaselt üldjuhul tagasiulatuvalt, korrigeerides võrdlusandmeid ja vajaduse korral varaseima esitatud perioodi algsaldosid.
Kokkuvõte: juhtkonna kohustus on aruandekuupäeval kontrollida, et varad ja kohustised oleksid nende kasutusea, maksetähtaja ja lepingutingimuste järgi õigesti liigitatud.
Viited: varade ja kohustiste lühi- ning pikaajalist liigitamist käsitlevad RTJ 2 punktid 14–19. Arvestuspõhimõtete ja hinnangute muutmise reeglid on sätestatud RTJ 1 punktides 69–78.
Ettevõtlusega kaasnevad alati riskid, mille realiseerumine võib halvendada ettevõtte majandustulemusi, finantsseisundit ja võimet oma kohustisi täita. RTJ 1 kohaselt peab juhtkond hindama ettevõtte tegevuse jätkuvust iga aastaaruande koostamisel, mitte üksnes siis, kui ettevõttel on juba tekkinud majandusraskused. Hinnang peab hõlmama vähemalt 12-kuulist perioodi alates aruandekuupäevast ning arvestama kogu aruande koostamise ajaks kättesaadavat teavet.
Vajadusele hinnata põhjalikumalt tegevuse jätkuvust võivad viidata eelkõige järgmised asjaolud:
Ühe või mitme sellise asjaolu esinemine ei tähenda automaatselt, et ettevõte ei ole jätkuvalt tegutsev. Juhtkond peab hindama nende asjaolude mõju, koostama realistlikud rahavoo- ja finantsprognoosid ning analüüsima kavandatud meetmete, sealhulgas refinantseerimise, kulude vähendamise või omanike toetuse teostatavust. Kui tegevuse jätkuvuse suhtes jääb oluline ebakindlus, tuleb ebakindlust põhjustavad asjaolud ja juhtkonna hinnang aruande lisades avalikustada. Kui ettevõte on tegevuse lõpetamist alustanud või on tõenäoline, et ta alustab või on sunnitud seda tegema lähema 12 kuu jooksul, ei koostata aruannet jätkuvuse printsiibist lähtudes, vaid rakendatakse RTJ 13 nõudeid ja koostatakse likvideerimis- või lõpparuanne.
Kokkuvõte: juhtkond peab iga aastaaruande koostamisel hindama ettevõtte tegevuse jätkuvust vähemalt 12 kuu perspektiivis, avalikustama olulise ebakindluse aruande lisades ning jätkuvuse eelduse mittesobivuse korral lähtuma likvideerimisaruande koostamise põhimõtetest.
Viited: tegevuse jätkuvuse hindamist ja ebakindluse avalikustamist käsitlevad RTJ 1 punktid 36–37. Jätkuvuse eelduse mittesobivuse korral kohaldatakse RTJ 13 punkte 3–5.
Juhtkonna hinnangud ei ole üksnes ettevõtte majandusaasta aruande koostamisel täidetav formaalsus, vaid pidev protsess, mis eeldab ettevõtte varade, kohustiste, riskide ja tulevikuväljavaadete regulaarset hindamist. Usaldusväärse finantsaruande eeldus on see, et hinnangud põhinevad kogu kättesaadaval teabel, realistlikel eeldustel ja järjepidevalt rakendatud meetoditel ning nende kujunemine on dokumenteeritud ja kontrollitav. Uue teabe või asjaolude muutumise korral tuleb hinnanguid õigel ajal ajakohastada ja nende mõju finantsaruandes korrektselt kajastada ka siis, kui see mõjutab ettevõtte majandustulemust ebasoodsalt. Väliste spetsialistide kaasamine võib juhtkonda hinnangute tegemisel toetada, kuid vastutus hinnangute põhjendatuse ja finantsaruande korrektsuse eest jääb alati juhtkonnale.
Et olla kursis majanduses toimuvaga, saada õigeaegselt infot seadusemuudatustest ja olulisematest arengusuundadest meie teenustevaldkonnas, tellige meie uudiskiri.
EE: IFRS 18, kasumiaruanne, finantsaruandlus, IAS 1, juhtkonna tulemusnäitajad, MPM, KPI, võrdlusandmed, IFRS 18 rakendamine
Tehisintellekti kasutamine on paljudes organisatsioonides juba strateegiliselt juurutatud, kuid ka seal, kus seda veel tehtud ei ole, on kõigil ligipääs tehisintellekti vabavara tööriistadele. Olgu siis tegemist ChatGPT, Claude’i, Gemini või mõne muu tööriistaga, mis aitab tekste kirjutada, infot kokku võtta, ideid korrastada ja analüüse teha.
Paljud juhid peavad tegevusaruannet kohustuslikuks lisaks, kuid tegelikult on see vähemalt sama oluline kui bilanss või kasumiaruanne. Just tegevusaruande põhjal saab pank, partner, investor või muu huvitatud osapool esmase mulje ettevõtte juhtimisest, hetkeseisust ja tulevikust.
