Autor: Ian Charles
Ammusest ajast on ettevõtetel olnud kaks võimalust vara omandamiseks – nad kas ostavad selle kohe välja (selleks sageli laenu võttes) või rendivad seda rendilepingu alusel. Mõlemal juhul saavad ettevõtted vara kasutada oma äranägemise järgi, teenides valmistatud too(de)te pealt tulu ning kandes sarnaseid riske (remont, vananemine, kahjud jne).
On selge, et ostmise korral kajastub vara bilansis ning kasumiaruandes näidatakse varalt arvestatud amortisatsiooni kulu. Sellegipoolest on raamatupidamisstandardite (rahvusvahelisel tasandil standard IAS 17, USA hea raamatupidamistava ja paljude muude riikide hea raamatupidamistava) alusel lubatud praegu kaks varianti rendilepingu kajastamiseks finantsaruannetes, sõltuvalt teataval määral subjektiivsest ning sageli ka meelevaldsest lepingu majandusliku sisu käsitlemisest (USA hea raamatupidamistava puhul tavapärasest bright line ehk üheselt mõistetavuse kriteeriumist).
Esiteks – kapitalirenti kajastatakse bilansis vara (kasutusõigus) ja kohustusena (kapitalirendi kohustus) ning kasumiaruandes amortisatsiooni ja laenuintresside kannetes.
Teiseks – kasutusrenti bilansis varana ega püsiva kohustusena ei kajastata ning kasumiaruandes kajastub see üksnes rendikuluna.
See kõik on aga muutumas. Aastaid on Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (International Accounting Standards Board; IASB) ja USA raamatupidamisstandardite eest vastutav asutus (US accounting standards body, FASB) teinud koostööd, et välja juurida aruandluses kajastamise erinevus majanduslikus mõttes sarnaste tingimuste korral.
Läheb see üldse kellelegi korda? Ei ole kahtlustki, et muutuse eest on juba aastaid kostnud investorid, laenuandjad, krediidireitinguagentuurid ja teisedki arvamusliidrid (sealhulgas poliitikud). Tegelike kasutatud varade ja võetud kohustuste kajastamiseks tehtavad kohandused on lihtsalt liiga meelevaldsed ja subjektiivsed, et neist mingit kasu oleks.
Hetkeolukord peab aga muutuma – käed rüpes istumine ei ole vastuvõetav ja ainuüksi asjaomase finantsteabe avalikustamist hõlmav käsitlusviis ei lahenda probleemi. Kasutusrendi avalikustamise suhtes praegu kehtivad nõuded ei ole lugejale piisavalt informatiivsed vajalike bilansimuudatuste tegemiseks.
Praegust lähenemisviisi kirjeldatakse 2013. aasta mais avalikuks aruteluks avaldatud uute rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite (ja uue USA raamatupidamisstandardi) ettepaneku projektis. Esialgsetes ettepanekutes on tehtud hulk täiendusi, ent raskuskese on sama – kõik rendilepingud peaksid kajastuma rentnike bilansis.
Asjaomased eeskirjad kavatsetakse lõplikult välja töötada 2014. aasta teises pooles ning need jõustuvad kohustuslikus korras eeldatavasti 1. jaanuaril 2017. Senimaani peavad ettevõtted läbi vaatama oma rendilepingud ning selgeks tegema, kuidas need mõjutavad raamatupidamisarvestust.
Peale selle, et bilansis tuleb kasutusrendi puhul praeguses mõistes kajastada vara ja kohustused, peavad ettevõtted endale selgeks tegema, kuidas see mõjutab nende ärimudelit ja ilmseid tulemusi. Mõju puudutab kõiki kasutatud varade ja võetud kohustustega seotud näitajaid.
Näiteks võivad halveneda bilansi alusel hinnatavad finantsvõimenduse kordajad, mistõttu ei pruugi ettevõte olla võimeline täitma oma laenulepingu tingimusi. Väheneda võib kasutatud varade rentaablus, mõjutades omakorda oluliselt boonusskeeme, mis varade rentaablusega tihtipeale on seotud.
Rendisuhte lühiajalised kohustused kajastatakse bilansis lühiajaliste kohustustena, mis mõjutab lühiajaliste kohustuste kattekordajat ja likviidsuskordajat.
Nüüd on õige aeg hakata hindama mõju seoses olukorraga, kus kõiki rendilepinguid hakatakse käsitama kapitalirendina, kajastades kasutusõiguse alusel renditud vara ja kohustust rendimaksete miinimumsumma nüüdisväärtuses. Seejärel peaksid ettevõtted välja selgitama, kuidas need muudatused mõjutavad nende peamisi tulemusnäitajaid ning laenulepingu tingimuste täitmise võimet. Liigagi palju on neid ettevõtteid, kes ei hooma kõnealuse finantsaruandluses tehtava muudatuse mõju, hoolimata sellekohastest soovitustest.
Plaanitud ettepanekud muudaksid märkimisväärselt pikemate kui 12 kuud kestvate kasutusrendilepingute kajastamist raamatupidamises, kapitalirendilepingute kajastamine jääks samaks. Rentnik kajastaks varad ja kohustused kõigi kauemaks kui 12 kuud sõlmitud rendilepingute osas diskonteerituna. Kasumiaruandes kajastuvad rendilepinguga seotud kulud perioodikuluna. Peamine mõju on aga see, et seadmete või sõidukite rendilepingute olemasolul muutub ettevõtte bilanss, kasumiaruanne ja rahavoogude aruanne.
Millal muudatused Eesti heale raamatupidamistavale mõju avaldavad, sõltub sellest, millal muutused jõustuvad rahvusvahelises finantsaruandluse standardis väikestele ja keskmistele ettevõtetele (SME IFRS) kuna raamatupidamise hea tava Eestis lähtub just sellest standardist.
Selle teema kohta saab rohkem lugeda meie kodulehel.
Aivar Kangust audiitorteenuste vastutav partner aivar.kangust@ee.gt.com
Kui teil on selle artikli kohta küsimusi, siis palume need saata e-posti aadressile audit@ee.gt.com.