Autor: Tõnis Elling
Sõiduauto ja sõiduautoga seotud kulutuste sisendkäibemaksu piirang ei tähenda alati seda, et tegemist on erisoodustusega tulumaksuseaduse tähenduses.
Kui töötaja hüvitab tööandjale erasõitudega seotud kulutused, siis ei ole tegemist erisoodustusega. Erisoodustusega ei ole tegemist ka juhul, kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui sõiduki kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi.
Sõiduautode maksustamise teema oleks äärepealt lõpetanud ametis oleva Maksu- ja Tolliameti peadirektori karjääri maksuhalduri juhina. Teema on aktuaalne ja kütab kirgi juba 2014. aasta sügisest. Maksuhaldur on kinnitanud, et sõiduautode ettevõtluses kasutamise kontrollidega jätkatakse. Iseasi, mis ulatuses ja milliste meetmetega seda tehakse.
Erisoodustus ja käibemaksu mahaarvamise piirang
Sõiduautode maksustamisel tuleb eelkõige tähelepanu pöörata võimaliku erisoodustuse maksustamisele ja sõiduauto ning sõiduautoga seotud kulutuste sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangule. Loomulikult moodustab olulise osa sõiduautoga seotud maksuteemadest ka töötaja isikliku sõiduauto kasutamine ettevõtluse eesmärgil, kuid see muudatus ei ole nii elavat vastukaja põhjustanud. Maksumaksjad on muudatused teadmiseks võtnud ja neist ka kenasti lähtutakse. Edasi tuleb täpsemalt juttu sõiduauauto erisoodustusest ja sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangust.
Mis on sõiduauto?
Sõiduauto on käibemaksuseaduse tähenduses M1-kategooria sõiduk, mille täismass ei ületa 3500 kilogrammi ja millel lisaks juhiistmele ei ole rohkem kui kaheksa istekohta.
Enne kui maksustamise sisulise osa juurde minna, tuleb rõhutada, et alates 2014. aasta lõpust on sõiduauto mõiste sätestatud käibemaksuseaduses (KMS). Enne seda tuli sõiduauto mõiste leidmiseks abi otsida liiklusseadusest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus täpsustas omakorda liiklusseaduses sätestatut. Sõiduautoks KMS tähenduses on M1 kategooria sõiduk, mille täismass ei ületa 3500 kg ja millel on lisaks juhiistmele veel kaheksa istekohta. Kusjuures maksuhaldur lähtub auto klassifitseerimisel just maanteeameti registris olevatest andmetest. Teiste sõnadega, pärast registrisse kandmist istmete välja võtmine või juurde panemine ning muude ümberehituste tegemine ei muuda seda sõidukit mitte-sõiduautoks.
Mis on erisoodustus?
Sõiduauto erisoodustus on tööandja sõiduki tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.
Sõiduauto erisoodustus on vastavalt TuMS § 48 lg 4 p 2 tööandja sõiduki tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Sama paragrahvi lg 5¹ täpsustab, et erisoodustuseks ei loeta kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühiskondlikku transporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Just viimati nimetatu põhjustab piisavalt palju segadust.
Võib öelda, et üldjuhul ei ole töölt koju ja kodunt tööle sõidud tööga seotud ja tuleks erisoodustusena maksustada. Küll aga tuleb siin arvestada asjaoluga, et teatud juhtudel on tööandja auto kodus hoidmine õigustatud ja tööülesannete täitmiseks vajalik. Näiteks kui töötaja on nn valveisik, kes peab igal ajal olema võimeline välja sõitma tööülesandeid täitma. Samuti see, kui autot on odavam ja turvalisem kodus hoida. Sõiduauto kasutamist kodunt tööle ja tagasi tuleb hinnata kogumis. Konkreetsetest andmetest lähtudes tuleb anda hinnang, kas ja mis tingimustel saab töötaja tööandja autot kodus hoida ilma, et sellega kaasneks erisoodustusena maksustamine.
Maksuhalduril tõendamiskohustus
Viidates Riigikohtu lahendile 3-3-1-93-08 saab väita, et tööandja sõiduauto kasutamist isiklikuks otstarbeks tuleb maksuhalduril tõendada (mitte maksumaksja ei pea tõendama, et ta ei tee erasõite). Sõiduki hoidmine töötaja elukohas ei kinnita iseenesest sõiduki ettevõtlusega mitteseotud kasutamist. Riigikohus on seisukohal, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes.
Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus. Hiljutiste sündmuste valguses võib seega öelda, et kui töötajal on põhjendatud auto kodus hoidmine ja ta peatub teel koju spordiklubi ees, siis ei tähenda see automaatselt erisoodustuse tekkimist. Samuti on täiesti aktsepteeritav kodunt tööle sõites lapsed lasteaeda või kooli viia, kui need jäävad tee peale. Kui peatusega spordiklubis, koolis või poes kaasnevad lisakulutused, siis on tegemist erisoodustusega.
Sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang
Sõiduautoga seotud kulutuste sisendkäibemaksu mahaarvamist piiratakse 50% ulatuses.
2014. detsembris jõustunud KMS muudatusega piiratakse sõiduautode omatarbe maksustamise asemel sõiduautode ostmisel ja kasutuslepingu alusel kasutamisel (sh rentimisel, liisimisel) ning nende tarbeks kaupade ja teenuste ostmisel (mootorikütus, remont, hooldus jms) tasutud käibemaksu mahaarvamist. Selle eesmärk on maksustada sõiduautode kasutamist õiglasemalt, mis ühtlasi suurendab riigieelarve laekumist. Lühidalt öeldes, sõiduauto omatarbe mõiste kaotatakse seadusest ära ja sõiduautoga seotud kulutustelt saab maha arvata vaid 50% sisendkäibemaksu.
Kui üldreegli kohaselt saab nüüd sõiduautode ja nendega seotud kulutustelt maha arvata ainult 50% sisendkäibemaksu, siis sellele reeglile on kehtestatud viis erandit, mis väärivad lähemat täpsustamist.
50%-line sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang ei kehti (saab maha arvata 100%) sellisel juhul, kui:
Kui esimesed neli punkti puudutavad suhteliselt kitsast ja spetsiifilist valdkonda, siis viies punkt omab laiemat kandepinda. See on ainus õlekõrs nendele ettevõtjatele, kes ei tegele autode müügi ja rendiga ning ei osuta taksoteenust ega korralda õppesõite. Tavalisel ettevõtjal on seega samuti võimalus maksuhaldurile tõestada, et soetatud sõiduauto leiab 100% kasutust ettevõtluses ja 100%-line sisendkäibemaksu mahaarvamine on igati põhjendatud. Kas ja kuidas seda teha, jääb iga maksumaksja enda otsustada. Abiks on sõidupäeviku pidamine ja GPS seadmed. Samuti on mõistlik ettevõttes kehtestada sõiduauto kasutamise kord. Rõhutada tasub, et seadusemuudatuse kohaselt loetakse sõiduauto eratarbimises kasutamiseks ka seda, kui maksumaksja annab oma töötajale sõiduauto kasutada ja esitab talle selle eest arve.
Sellest, kuidas maksustatakse sõiduauto omatarvet, saab lugeda siit.
Maksuhaldurit tuleb regulaarselt teavitada
Ettevõtluses kasutatava sõiduauto olemasolust tuleb regulaarselt maksuhaldurit teavitada isegi siis, kui maksustamisperioodil ei ole selle autoga seoses sellel perioodil kulutusi, millelt sisendkäibemaksu saaks maha arvata.
Hoolimata sellest, kas sõiduautolt ja sellega seotud kulutustelt arvatakse maha 50% või 100% sisendkäibemaksu, tuleb sellest maksuhaldurit nõuetekohaselt KMD vormil teavitada. Maksuhaldur soovib infot igasuguse sõiduauto ja sellega seotud kulutuste kohta. KMD-l on sõiduautodega seotud sisendkäibemaksu deklareerimiseks eraldi read 5.3 ja 5.4. Kusjuures ettevõtluses kasutatavate autode arvu tuleb igakuiselt näidata ka siis, kui maksustamisperioodil sõiduautoga seotud sisendkäibemaksu deklareerida ei ole. Teiste sõnadega, ruudu sisse märgitakse ikkagi autode arv ja summa reale ei panda midagi. Sama kehtib ka siis, kui auot kasutatakse ettevõtluses, kuid sisendkäibemaksu maha ei arvata, sest kogu ettevõtlus on maksuvaba käive.
Osaliselt ettevõtluses kasutatava sõiduauto sisendkäibemaks arvatakse maha vastavalt ettevõtluses kasutamise osatähtsusele, kuid mitte suuremas ulatuses kui 50%.
Kui maksukohustuslasel on õigus kõikide kulutuste osas sisendkäibemaksu maha arvata ainult osaliselt, siis rakendub sama proportsiooni arvestus ka sõiduautode puhul, aga mitte üle 50%. Näiteks maksukohustuslasel on ettevõtluse ja mitte-ettevõtluse suhe 70% ettevõtlus ja 30% mitte-ettevõtlus, siis on tal õigus kõikidelt kulutustelt maha arvata 70% sisendkäibemaksu. Sõiduautoga seotud kulutuste puhul saab aga sisendkäibemaksuna maha arvata ainult 50% (mitte 70%). Kui aga ettevõtluse osakaal on ainult 30%, siis saab sõiduautoga seotud kulutuste osas ka maha arvata 30% (mitte 50%).
Kui maksukohustuslane tegeleb osaliselt ettevõtlusega ja osaliselt mitte ning ettevõtlusest moodustab ainult osa maksustatav ettevõtlus (tal on ka maksuvaba ettevõtlus), siis tuleb sõiduautoga seotud kulutuste sisendkäibemaksu mahaarvamisel arvestada nn topelt proportsiooni. Näiteks kui maksukohustuslane tegeleb ettevõtlusega 80% ulatuses ja tema maksustatava käibe osakaal on 60%, siis sel juhul tohib ta kõikidest kulutustest sisendkäibemaksu maha arvata 80% x 0,6 = 48%. Kui maksukohustuslane teeb samal ajal sõiduauto tarbeks kulutusi, siis saab ta autoga seotud sisendkäibemaksu maha arvata 48% x 0,5 = 24%. Seega kehtib sõiduautoga seotud kulutuste puhul ainult 50%-line mahaarvamisõigus.
Mis on sõiduautoga seotud kulutused?
Sõiduautoga seotud kulutused on kütuse ja varuosade ost, auto hooldus, remont ja parkimistasud. Sõiduautoga seotud kulutused ei ole haagise ost või rent või autole paigutatud reklaam.
Ei ole kahtlust, et kütuse ja varuosade ost, auto hooldus, remont ja parkimistasud on sõiduauto kasutusega seotud kulutused. Mõnevõrra vaidlusalune olukord võib aga olla statsionaarse parkimiskohaga seoses. Kui ettevõtja tasub rendileandjale lisaks kontorile ka parkimiskoha eest renti, siis ei saa alati öelda, et see kulutus on seotud üksnes ja ainult ettevõtja sõiduautoga. Võib juhtuda, et sellel parkimiskohal pargivad ka kliendid. Sellisel juhul on kulutus ikkagi pigem üldine halduskulu. Kui aga parkimiskohta saab seostada ainult konkreetse tööandja autoga, siis soovib maksuhaldur seostada seda kulu sõiduautoga ja lubada ainult 50% sisendkäibemaksu maha arvata. Teatud tõlgendamise moment on parkimiskoha osas olemas.
Vaidlusi põhjustav asjaolu on veel sõiduauto haagiste ost või rent. Rahandusministeerium ning Maksu- ja Tolliamet on seisukohal, et haagise ost ja rent ei ole sõiduautoga seotud kulutus. Samuti ei ole seda autole paigutatud reklaam. Eraldi küsimus on parkimine ja praamipiletid, kui need kulutused on üks osa vormistatud lähetuskuludest. Ka siin on maksuhaldur väljendanud seisukohta, et lähetuse käigus tasutud parkimised ja praamipilet on seostatavad konkreetse sõidukiga ja seal tuleb vaadata maksustamisperioodi lõikes, kas selle sõidukiga seoses on ettevõtjal sellel maksustamisperioodil õigus 100% sisendkäibemaksu maha arvata või ainult 50%. Vastavalt sellele tuleb ka konkreetset arvet deklareerida. Kindlasti tuleb siin arvestada, et sisendkäibemaksu saab ettevõtlusega seotult maha arvata ainult siis, kui arve on vormistatud ettevõtja nimele ja sisaldab kõiki KMS § 37 nõutud rekvisiite.