Autor: Heli Lehtsaar-Karma, vabakutseline ajakirjanik
Grant Thornton Balticu partner, nõustamisteenuste valdkonna juht ja vandeaudiitor Artur Suits on saneerimisnõustajana aidanud rasketel aegadel logistikaettevõtet Nordnet ja nõustanud paljusid teisi kliente äritegevuse optimeerimisel või likviidsuse parandamisel ja juhtimisel. Praegu on käsil Eesti rõivatööstuse lipulaeva Baltika saneerimismenetlus, milles Artur Suits on saneerimisnõustaja.
Suitsu kogemus ütleb, et vanasõna „mida varem, seda parem“ kehtib saneerimismenetluse algatamisel kindlasti, sest kui võlgades ja likviidsusprobleemidega ettevõte jääb liiga kauaks ootama ja lootma, et küll olud peagi paranevad, ei pruugi enam saneerimisest abi olla ning ettevõte võib lõpetada pankrotiga. Järgneb intervjuu Artur Suitsuga.
Saneerimist kasutatakse ettevõtte jalule aitamiseks, kes on ajutiselt – näiteks praeguse kriisi tõttu – muutunud maksejõuetuks. Oluline on tähele panna, et saneerida saab ettevõtet, kelle puhul on näha, et tema ärimudel on jätkusuutlik ning raskused on ajutised. Saneerimine aitab üle ajutistest makseraskustest ja nii saab ära hoida pankrotti.
See on väga kompleksne ülesanne, kui räägime äri tervendamisest ja ümberkorraldamisest: saneerimine võib tähendada ärimudeli muutmist, mingite üksuste sulgemist ja fokusseerimist sellele, mis loob väärtust. Võib olla näiteks nii, et ettevõttes on üks äriüksus toimiv ja kasumlik, aga kõrval on üksus, mis ei ole. Eesmärk on saada võlad kontrolli alla, pankrotioht elimineerida, nii et ettevõte saab keskenduda tervendamisprotsessile.
Võlausaldajate nõuete rahuldamiseks on erinevaid võimalusi: maksete ajatamine või vähendamine, võlgade konverteerimine osaluseks, lisatagatiste andmine, tulevikus osaluse pakkumine. Meetmed pakub välja ettevõte ja võlausaldajad peavad need heaks kiitma. Täpsemalt öeldes on kohtule esitatud saneerimiskava võlausaldajate poolt vastu võetud siis, kui vähemalt pool kõigist võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt 2/3 kõigist häältest, selle heaks kiidavad.
Saneerimine on vabatahtlik menetlus, seda saab teha siis, kui ettevõte soovi avaldab. Ettevõtte juhatus esitab kohtule saneerimismenetluse algatamise avalduse ja paneb koos saneerimisnõustajaga kokku saneerimiskava. Selle peavad kinnitama võlausaldajad ja/või kohus.
See sõltub mõistagi ettevõttest ja tema olukorrast, kuid saneerimiskava ei saa olla pikem kui viis aastat.
Esimene kriteerium on see, et nii juhtkond, saneerimisnõustaja kui ka võlausaldajad peavad uskuma, et saneerimise tulemusena saaks sellest jälle toimiv ja maksejõuline äri. Saneerimine saab edukas olla ainult siis, kui võlausaldajad toetavad saneerimiskava, usaldavad ettevõtte juhtkonda ning usuvad, et ettevõtte edasine käekäik paraneb.
Siit tulebki teine kriteerium: läbipaistev ja usalduslik suhtlus, mitte formaalne võlausaldajate teavitamine. Siinkohal väärib märkimist, et usaldust ei teenita ära üleöö, see on pikaajaline protsess. Järelikult on suuremad šansid ettevõtetel, kes on juba varem olnud korrektsed ja avatud: aastaaruanded on õigeks ajaks esitatud, neil, kellel seadusega auditikohustust pole, on siiski vabatahtlikult tellitud audit, sest see loob täiendavat läbipaistvust ja usaldust.
Kolmas oluline tegur on saneerimisnõustaja kaasamine. Saneerimine on väga kompleksne ülesanne, saneerimise kavandamine tuleb läbi viia suhteliselt piiratud aja jooksul, see nõuab juhtkonnalt ressurssi ning kompetentsust. Tõsi, seadus räägib pelgalt saneerimisnõustajast, kuid saneerimine eeldab ka advokaadi pädevusi, sest on vaja võlausaldajate ja hankijatega läbirääkimisi pidada ning kohtuga suhelda. Samuti on vaja ärinõustaja pädevusi, sest võtmetähtsusega on äri tervendamine ja edukamaks muutmine. On vaja ka finantspädevusi, sest saneerimiseks kavandatavad tegevused tuleb finantsplaanidesse integreerida ja hiljem tuleb jälgida, et saneerimiskava täidetakse. Nii et saneerimine on meeskonnatöö, kus ettevõte juhtkond vajab rohkem abi, kui saneerimisseaduses mainitud saneerimisnõustaja.
Tõepoolest, kõige suurem kunst on õigeaegne saneerimise alustamine. Kahjuks jäädakse pahatihti alustamisega hiljaks, seetõttu on võlad kuhjunud ja tekkinud ajutine maksejõuetus. Ringkonnakohus on ühes oma lahendis öelnud, et saneerimismenetluse alustamise hetkeks ei tohi olla tekkinud maksete katkemist. Meie aga oleme praktikas näinud, et saneerimist tahetakse alustada siis, kui maksed on juba katkenud. Kuid siis on juba hilja.
Hilinemisel võib olla mitu põhjust. Esiteks ei pruugita olla kursis, mida saneerimismenetlus tähendab ja mis selle eesmärk on. Teiseks on saneerimisel ühiskonnas kahjuks negatiivne maine, millele ka ajakirjandus on kaasa aidanud – arvatakse, et saneerimine tähendab ettevõtte lõppu. Seetõttu polegi imestada, et niipea, kui ettevõtte kavatsus saneerimist algatada avalikuks tuleb, hakkab ta saama hankijatelt telefonikõnesid, et järgmine ost on ainult ettemaksuga. Seetõttu ongi vaja koostööpartneritele ja hankijatele põhjalikult selgitada, mis saneerimine on ja mis eesmärgil seda tehakse.
Kindlasti. Võlausaldajate ja koostööpartneritega peab olema avatud ja nendega tasub suhelda võimalikult vara, et olukord läbi rääkida ja informeerida neid saneerimise alustamisest, et nad ei ehmataks. Tuleb selgitada, et saneerimise puhul on fookus äritegevuse ümberkujundamisel nii, et võlausaldajad oma raha ei kaotaks. Samuti tuleb selgitada, et saneerimise puhul saavutatakse parem tulemus kui pankrotimenetluse korral: pankroti puhul müüakse ühingule kuuluvad varad tavaliselt kiirmüügi hinnaga, aga saneerimine loob eelduse ettevõtte vara ja väärtuse kasvatamiseks ja vajadusel õige hinnaga realiseerimiseks.
Saneerimise eesmärk on säilitada ettevõte ja hoida tema väärtust, seega peaksid võitjatena välja tulema kõik: nii äri omanikud, töötajad kui ka võlausaldajad.
Õige hetke tabamisele aitab kaasa see, kui ettevõttes on kasutusel hea eelarvestamise ja prognoosimise süsteem, mis töötab järjepidevalt. See tähendab, et kogu aeg hoitakse majandustulemustel, tellimustel, käibel silma peal, mitte ei tehta prognoose tahavaatepeeglisse vaadates, näiteks eelmise aasta tulemuste põhjal. Nii saab õigel ajal reageerida, kui probleemid hakkavad tekkima.
Teiseks soovitan äriühingute nõukogudesse tuua lisaks oma pereliikmetele ja tuttavatele ka väliseid eksperte. Tõsi, ettevõte on ju nagu oma laps, aga väline ekspert suudab teinekord erapooletuma pilguga ettevõtet vaadata ja märgata, kui hakkavad tekkima probleemid.
